Meie Mehhiko - Nuestro Mexico

Retseptinurk: enchiladas d’Blanquita

2010-06-03T21:48:00.002-05:00

Vaja läheb:

- kuivatatud chile pasilla

- näpuotsatäis soola

- maisitortillasid

- juustu (siin queso molido, Eestis ilmselt ricotta)

Valmistamine:

Prae kuumal (õlita!) pannil terve(d) kuivatatud chile pasilla kaun(ad). Blenderda koos vähese veega. Aja õli pannil kuumaks, sõelu sinna blenderdatud tšilli, lisa näpuotsatäis soola ja vedeldamiseks pisut vett. Kasta tortilla mõlemalt poolt kuuma salsasse ja nõruta vahukulbil. Murra pooleks, vahele ja peale murenda juustu.

Meie sõime kõrvale aurutatud veiseliha ja ube.

Retseptinurk: kuidas valmistada chilaquilesid ja mune puuraiduri moodi

2010-06-03T21:37:00.002-05:00

Me pole juba niiiiii ammu ühtegi retsepti siia üles riputanud, et meie kokandushuvilised fännid on meid tõenäoliselt juba hüljanud. Aga nüüd üritan seda viga parandada.

Ühel vahval laupäeva hommikul käisime Pille äia juures kokandustunnis, et õppida valmistama toekat mehhikopärast hommikusööki ja pealkirjas nimetatu oligi sedakorda menüüs.

Chilaquiles y huevos al albañie

Söök koosneb ohtrast salsakastmest, salsasse uputatud munadest ja chilaquiledest.

Salsa

Vaja läheb:

- rohkelt tomateid

- kanapuljongit

- värskeid või kuivatatud ürte nagu epazote, oregano, basiilik (võib asendada ka pizza või pasta maitseaineseguga)

- jalapenio-tšillit (koos seemnetega)

- küüslauku

- sibulat

Valmistamine:

Keevasse vette pooleks lõigatud tomatid, lisada kanapuljong ja ürdid ning pisut hiljem jalapenio-kaunad. Keeta kuni tomatid on hästi läbi keenud. Blenderisse toores või kergelt pannil röstitud küüslauk ja sibul, kogu eelnev mass ning värske koriander koos saba ja sarvedega. Salsat tuleb valmistada suuremas koguses, kuna seda läheb vaja nii munade uputamiseks kui chilaquilede jaoks.

Huevos al albañie (munad puuraiduri moodi)

Vaja läheb:

- mune (vastavalt sööjate arvule, 1-2 inimese kohta)

- oliivõli

- ülalkirjeldatud salsasuppi

Valmistamine:

Oliivõli potis kuumaks ajada, peale valada eelnev salsasupp, lisada soola ning terve värske epazote (mida Eestist ilmselt leida ei õnnestu, aga saab ka ilma). Segusse libistada terve toores muna ning keeta kuni munad kerkivad pinnale ehk on küpsed. Siis õngitseda munad koos supiga taldrikule.

Chilaquiles

Vaja läheb:

- kergelt õlis röstitud maisitortillatükke

- ülalkirjeldatud salsasuppi

- oliivõli

- soola

- maitsestamata jogurtit või hapukoort

- murendatud toorjuustu pealepuistamiseks (siin queso molido, Eestis ilmselt ricotta)

- kana (keedetud ja kahvliga peeneteks ribadeks hakitud)

- avokaadot

Valmistamine:

Oliivõli pannil kuumaks, selle peale salsasupp, lisada soola. Sinna sisse mõneks hetkeks tortillatükid – ole valmis kohe serveerima, muidu läheb tortilla nätskeks! Chilaquiled taldrikule, lauale eraldi kausikestes lisaks kana, juust, avokaado ja maitsestamata jogurt/hapukoor – neid komponente saab igaüks enda chilaquiledele siis ise lisada.

Oad

Vaja läheb:

- oakonservi

- chorisot (hädapäraselt asendatav Ungari salaamiga)

- chipotle ja jalapenio salsat

Valmistamine:

Kõik ülalnimetatud koostisosad blenderisse ja peale seda pannile, et segu kergelt soe oleks. Kuna Eestis chorisot ei ole ja chillikastmetega on ilmselt ka kitsas, siis kujutavad seal oad endast ilmselt lihtsalt büreestatud oakonservi :)

San Miguel de Allende

2010-04-30T18:02:00.002-05:00

Lonely Planet ütleb San Migueli kohta, et see on Ameerika pensionäride Disneyland – linn, mille 62 000 elanikust hinnanguliselt 10 000 on välismaalased. Linn ise on väga armas ja ringi jalutamiseks lihtsalt ideaalne – majad on korda tehtud, tänavad puhtad ja turvalised, teenindus igati tasemel, ent kordades kallim kui ümberkaudsetes linnades.

Meie imetlesime linna põhilist vaatamisväärsust – roosamannavahust Parroquia de San Miguel Arcángel’it. LP kirjutab, et kiviraidur Zaferino Gutiérrez püüdis jäljendada Belgia kirikult ühelt postkaardilt ning jagas ehitajatele korraldusi visandeid kepiga liivale joonistades... Kui nii, siis lõpptulemus on ülikaunis.

Lõunasöögi asemel maiustasime kuuma šokolaadi ja churrostega - maiustus, mis meenutab pisut sellist kõvemat sorti suhkruga sõõrikut (sarnasus seisneb selles, et mõlemad on rasvas küpsetatud jahutooted :), aga on pikk ja pliiatsikujuline. Eriti head on churrosed cajeta'ga ehk toffee täidisega...

Kuna linnas iseenesest midagi muud teha ei ole kui ringi jalutada ja selle mõnusat ja rahulikku vibe tunnetada, läksime botaanikaaeda kaktuseid vaatama. Sest kui on asju, mille peale mul Mehhikos silmad endiselt särama lähevad, siis need on eeslid ja kaktused! Ja kakutseid oli seal, nagu piltidelt näha, rohkesti ja igat masti, niiet külastus läks igati asja ette.

Ja siis polnudki enam muud kui tagasi Guanajatosse kottide järgi ja Guanajato-Tampico bussile, et hommikuks kodus tagasi olla...

Guanajato

2010-04-30T17:57:00.001-05:00

Guanajato ja San Miguel de Allende olid linnad, mida pea kõik olid meile soovitanud. Ja kui millestki liiga palju head räägitakse, siis on pettumus sageli kerge tulema. Aga Guanajatoga nii ei olnud – see lihtsalt oli veel parem kui me endale oskasime ette kujutada!

Guanajato on 70 000 elanikuga UNESCO World Heritage listi kuuluv endine kulla- ja hõbedakaevandamise keskus ning praegune oluline ülikooli linn, mille elanikest 20 000 on tudengid. Niiet vaimu, kultuuri ja ajalugu on seal vähemalt sama palju kui Tartus! Aga välja näeb pisut nagu Tallinna vanalinn – kui see oleks poolenisti maa all. Nimelt on Guanajato ehitatud mägede vahele, tänavad on käänulised, järsud ja kitsad ning liikluseks sobimatud. 1905. aastal ujutas linna läbiv jõgi selle üle, millepeale kupatati jõgi maa alla ja autod jõesängi ehitatud tunnelitesse. Ja nii ongi jalakäijate liiklus maa peal ja autoliiklus suures osas kanalites ja maa all. Natuke nagu Veneetsia, ainult et gondli asemel oled autos. Ja võib juhtuda ka nii, et ka tegelikkuses võib siiski paati vaja minna – selleks puhuks on liiklusmärkide all rohelise-punase-kollasega märgid – et mis hetkel oleks targem auto hüljata ja ujuma hakata.

Guanajato ei oleks olnud sama ilma Anai ja tema pereta. Pedro nimelt organiseeris meile AIESEC Guanajato kontakti ja selle listi saadetud kirja peale õnnestus meil endale kaheks ööks eriti armas, sõbralik ja stiilne kodu saada.

Kuna oli juba reisi lõpp, siis ei olnud me enam üldse midagi planeerinud. Ja see sobis ideaalselt! Nii sattusime esimesel õhtul täiesti juhuslikult callejonada’le – jalutuskäik mööda kitsaid ja käänulisi tänavaid keskaegsetes kostüümides moosekantidega, kes teevad nalja ja mängivad pilli. „Sattumine“ nägi välja nii, et parasjagu oli üks trupp oma avaetteastet Plaza de la Paz’i juures alustanud kui meie seal Anai sõpru ootasime, et peole minna. Kuna me callejonadadest varem midagi ei teadnud, siis tundus M$90 liigse kulutusena, niiet piletit me osta ei soovinud/raatsinud. Kui siis nunnu lõõtsaga noormees sõbra meie juurde saatis ja lasi teatada, et meile on kogu üritus tasuta. Mõnikord on ikka tore olla ilmselgelt võõramaine tütarlaps :) Teekond kulges laulu ja pillimängu saatel mööda treppe ja kitsaid tänavaid, peatustega, kus – loomulikult hispaania keeles – tehti nalja ja räägiti legende. Ühel tänaval õpetati mehi eri viisidel neiule serenaadi laulma, teises kohas, siiski teoorias, erinevaid suudlemistehnikaid. Ja loomulikult jõuti selleni, et meil, kui „tuuri“ ainsatel välismaalastel on kindlasti mingi oma tehnika :) Viimane peatus oligi siis teooria harjutamine praktikas ehk Callejón del Beso (Suudluste tänav) – linna kitsaim tänav, kus majade rõdud peaaegu üksteist puutuvad. Legend räägib, et kunagi armus rikkast perekonnast pärit tütarlaps lihtsasse kaevurisse, perekond keelas neil aga kohtuda, ent mees üüris vastasmajja toa ja nii oli noortel võimalik rõdul suudlusi vahetada ... kuni nende kavalus avastati ning nad õnnetu lõpu leidsid...

Kuigi callejonada oli üks kogu reisi lemmik-elamusi, ei ole sellest kahjuks mitte ühtegi pilti. Aga parimad mälestused säilivadki teinekord kusagil mujal kuju failis või fotopaberil...

Peale tuuri saime noormeestelt kutse peole ja no on ikka päris raske ära öleda sametkeebis ja põlvpükstes romantilisele trubaduurile – isegi siis, kui see sõnagi inglise keelt ei räägi. Ja kui sulle veel keset kaunist keskaegset tänavat imekaunis poeem ette kantakse, siis lähevad põlved nõrgaks ja annad igasugust vastupanu osutamata andeks lause „me ei räägi küll sama keelt, aga kui me teineteisele meeldime, siis ei olegi see oluline...“

Aga kuna me kohalikust keelest nüüdseks juba täiesti mõistlikult aru saame, saime muuhulgas teada, et truppe ehk estudaintinasid, kes callejonadasid teevad, on Guadalajaras lausa 13. Nad lihtsalt alustavad oma etteastetega eri aegadel ja kasutavad pisut erinevaid marsruute. Ja näiteks meile esinenud noormehed ei olnud keegi päriselt muusikud, kuigi mängisid kõik vabalt kõikvõimalikke instrumente ja laulsid nagu inglid.

3. aprilli hommikul üritasime algatuseks mõista Mehhiko surmahuumorit ehk läksime muumiate muuseumisse. Need muumiad pole tuhandeid ega isegi mitte sadu aastaid vanad. Kõige vanem neist kaevati üles 1865. aastal, viimased vast paarkümmend aastat tagasi, et teha ruumi neile, kellel oli raha, et oma hauaplatsi eest maksta. Nii on mõned sealsetest muumiatest maa all olnud vaid 3-4 aastat ja peale seda juba vaatamiseks välja pandud. Niiet tasub ikka mõelda sellele, mis hauda selga panna ... Muhahahaa!

Peale seda käisime koos Anai perega 20 meetrit kõrget pronksist Cristo Rey ehk Jeesuse kuju vaatamas, mis kõrgub Cerro de Cubilete mäe otsas, väidetavalt täpselt Mehhiko geograafilises keskpunktis. Paik ise on saanud oluliseks palverännakute sihtkohaks.

Kuna me juba niimoodi maa ja taeva vahel pendeldamas olime, käisime tol päeval veelkord maa alla – vanas hõbedakaevanduses Boca Mina San Ramón. Nägime, kui rikas on sealne pinnas erinevatest mineraalidest ja kui viletsates tingimustes kaevurid sajandeid tagasi töötama pidid. Peale seda oli paras aeg maitsta kohalikku spetsialiteeti – enchiladas mineras ehk kaevuri enchiladasid.

Ja siis läksime veel korra taeva poole – kohaliku kaevurist kangelase El Pípila monumendi juurde –, et veelkord nautida vaadet sellele imelisele linnale, mis on mägine, värviline ja ülivõrdes armas. Et siis funicular’iga ehk klaasist kapis alla tagasi sõita ja veel veidi mööda linna ringi kõndida.

Guadalajara vol 2

2010-04-30T17:50:00.002-05:00

Mul polnud üldse kahju kolm korda Puerto Vallarta – Guadalajara teed sõita, kuna vaade, mis selle reisi jooksul bussiaknast avaneb, on kohati sama hea kui Copper Canyon. On natuke džungliseid mägesid, on lihtsalt ilusaid mägesid ja lõpuks tulevad sinised agaavepõllud...

Me olime – jõulupuhkuse kogemusele tuginedes – esialgu pisut skeptilised, kas suudame puhkuse teises pooles peale rannas vedelemist enam linnu nautida. Kuid Guadalajaras oli meil taas õnn kohata eriti vahvaid võõrustajaid – Lupitat ja tema perekonda – kes muutsid selle linna meile nii armsaks, et otsustasime kogu oma hoolikalt planeeritad ja seni graafikus püsinud puhkust pikendada ja seda linna pikemalt nautida.

Meie peamiseks „kantseldajaks“ sai perepoeg Manuel, kes töötab USAs kokana ja käib Mehhiko kööki maailma viimas – näiteks Marokos ning nüüd World Cup’i ajal Lõuna-Aafrika Vabariigis. Tema oli meie jaoks kindlasti üks reisi parimaid üllatusi – mitmekülgne, huvide ja hobidega mehhiklane! Ja just tänu temale oli meie Guadalajara-külastus tõsine kulinaarne kogemus.

Esimesel õhtul käisime kesklinna imetlemas ja saime lõpuks ometi salsat tantsida Guadalajara parimas salsaklubis El Callejón de los Rumberos, mis on eriti ehe ja mõnusas kuubakate salsaklubi ülihea elava muusikaga. Seal saime oma esimesed ööklubiroosid siin riigis – üks Manueli sõber lihtsalt osutus nii viisakaks!

Peale peoõhtut proovisime ära just selleks puhuks eriti pasliku ja (kuri)kuulsa torta ahogada ehk tomatikastmesse uputatud võileiva (mehhiklase kuuldes ei tohi kunagi öelda, et torta on võileib!). Kurikuulsus seisneb selles, et kohati võib tomatikastme asemel olla chile de arbol kaste. Ja kuulsus selles, et 1) on sellist leiba võimalik küpsetada vaid Guadalajaras linna erilise kõrguse ja kliima kombinatsiooni tõttu – pealt krõbe/seest pehme leib ei kaota oma struktuuri ka uputamisjärgselt ja 2) saab torta vahele valida misiganes sea kehaosa, mille järgi isu – nii oli minu torta ahogada keele ja buche ehk maoga (ja seda, mida see viimane tegelikult tähendas, sain alles praegu teada :).

Pidime vaid korraks minema Tlaquepaquesse – linnalähedane kunsti- ja kunstnikeküla, ideaalsesse kohta eheda Mehhiko kunsti, käsitöö ja mööbli ostlemiseks! Kahju, et lampe, kummuteid ja köögilaudu on keeruline lennukisse mahutada... Aga lõpuks veetsime seal aga kogu hommikupooliku kuni Tequilasse minekuni välja. Kuna kunsti ostmiseks meil piisavalt raha ei ole, sai meie eriliseks lemmikuks kommipood, kust lõpuks ometi leidsime päris Mehhiko šokolaadi (mida ei tooda Nestle!) ja esimesed kohalikud kommid, mis meile tõeliselt maitsesid – borrachod – kohalik versioon liköörikommist.

Gulinaarse eksperimendi korras proovisime seal ära jericalla, mis on crème brulée ja Mehhiko flan’i vahepealne magustoit. Ning joogi nimega tejuino, mille veidra maitse taga on veel veidram koostis: sidrunisorbett soola, jää ja tõenäoliselt veel millegagi. Väidetavalt kuuma ilmaga väga värskendav.

Kuigi Guadalajara on lisaks tekiilale ka mariachide kodupaik, soovisime ka selle kohapeal oma silmaga ära näha, kuid see kahjuks ei õnnestunud... Aga oma viimase Guadalajara-hommiku veetsime ülisuurel turul Mercado San Juan de Dios, kust ostsime endale mariachi-sombreerod – nii rasked ja nii suured, et vihmavarju pole vaja ja Eestisse on neid võimalik tõesti tuua vaid koos kübaraga lennukisse jalutades... Nendega mööda tänavat jalutades oli tähelepanu juba Guadalajaras garanteeritud, mis siis Stockholmi lennujaamast rääkida :)

Lõpetuseks sõime enne bussile minekut taldrikusuurusied tostadasid. Ja ka siin ei suutnud ma ennast vaos hoida ja soovisin enda oma seajalaga. Õnneks läks selle tellimusega pisut nihu ja sain ikka nö tavalise sealihaga – sest seajalg tähendaski sõna otseses mõttes seajalg, millest kinni krabada ja otsast närida, see lihtsalt oli asetatud tostada peale :)

Kolmest – ja sedagi ju poolikult – päevast jäi Guadalajara jaoks selgelt liiga väheks, sest tegemist on suure ja kultuurilembese linnaga, kus on imekaunis teater, palju kontserte, ülihead salsapeod, suur loomaaed, palju muuseume jne. Mina armusin Guadalajarasse igatahes jäägitult ja jõudsin järeldusele, et kui Mehhikos kusagil üldse elada, siis just seal (või Guanajatos :)

Guadalajara vol 1 – Chivas vs America

2010-04-30T07:06:00.005-05:00

Mitte et mulle päike ja meri ja kilomeetrite kaupa kaunist liivaranda ei meeldiks. Aga mõnikord peab valima. Ja sel puhkusel tuli valida rannas peesitamise ja jalgpalli vahel. Sest üks tore inimene nii kenasti ja korduvalt (ma olen ju siiski tuntud kui liivaranna- ja mitte jalglli-armastajana!) kutsus ja tegemist oli tema sõnutsi „olulisima mänguga aastas“.

Ma nüüd üritan tark olla seal, kus ma tegelikult seda ei ole. Aga ma tõesti sain Mehhiko jalgpalli osas selle reisiga kõvasti targemaks! Kuigi mu õpetajaks oli andunud Chivase austaja, niiet mu teadmised on ilmselgelt pisut kallutatud... Antud Chivas vs America mäng, mida vaatamas käisin, ei olnud hooaja seisukohalt mingitpidi otsustav või oluline kohtumine. Hooaja kõige tähtsamaks teeb selle hoopis vastasseisu klassikaline olemus (sealt ka kohtumise hispaania keelne nimi – El Super Clasico), sest omavahel lähevad vastakuti 1) pealinn Mexico City vs suuruselt teine linn Guadalajara, 2) võõrmängijate panust hindav klubi vs klubi, mille mängijad on eranditult mehhiklased (see põhimõttekindlus annab neile väga palju fänne juurde!). Omavaheline vaen on koguni nii tugev, et mängu lõppedes omavahel mitte kunagi särke ei vaheta! Ja mäng nii oluline, et kui muidu harilikel liigamängudel hümni ei laulda, siis sellel mängul seda erandina tehakse. Ja vaatamist väärt oli see kohtumine kasvõi sellele lihtsal põhjusel, et nende kahe klubi mängijad moodustavad Mehhiko MM-koondise tuumiku – 17st koondislasest 5 on Chivase ja 3 América pallurid, sh mõlema meeskonna väravavahid. 68 000-kohalisel Jalisco staadionil, kus 1970 ja 1986 peeti MM-kohtumisi, oli selleks õhtuks loomulikult täismaja.

Et näha ühte jalgpallimängu, tuli mul üksi ette võtta 5+ tunni pikkune bussireis Puerto Vallartast Guadalajarasse. Tagantjärele tarkusena olid odavate bussifirmade piletid õnneks välja müüdud ning ma pidin sõitma ETN-iga – teistest pisut eksklusiivsem bussifirma, mille bussides on wifi (nagu Eestis!), üksikud kohad, ülilaiad ja mugavate jalatugedega istmed, muusika ja filmid vaid kõrvaklappidest (ei mingit üldist segavat lärmi!) ning karastusjook ja kerge eine hinna sees. Peale magamata ööd ja lustakat peoõhtut kulus selline kohtlemine igati ära :)

Minu salsatunnist kojusõidutaja ametit pidav jalgpallihull sõber oleks mu esialgu Mehhiko suuruselt teises linnas ära kaotanud – sest bussijaamu on kaks ja me ei suutnud üksteisele päris täpselt selgeks teha, kus ma peaksin maha tulema. Aga õnneks astusin ma oma koerakondikujulise padja ja paljureisinud tekiga ikka õiges kohas maha. Ja sain kohe tuttavaks tema kahe nõoga, kes ka meiega koos jalgpalli vaatama tulid – see on lihtsalt uskumatu kui palju erinevaid nõbusid mehhiklastel on! Mina sain meie kesklinnas asunud hotellis dušši all käia, kohvi juua ja „Gray anatoomiat“ vaadata, seni kui mu sõber linnapeal asjatas. Alles oma teiskordse Guadalajara külastuse ajal paar päeva hiljem sain ma aru, millise vea ma sel päeval tegin! Meie hotell oli peaväljaku vahetus läheduses, Teatro Degollado kõrval, vaid mõne sammu kaugusel kõigest kaunist ja mina lihtsalt veetsin tunnikese vedeledes!

Staadionile läksime juba 3 tundi varem, sest auto oli vaja kuhugi parkida, staadionil oli vaja head kohad saada ja mul polnud ju veel fännivarustust. Mehhiklaste äriline leidlikus avaldub ka parkimisteenuse osutamises – hoovi, kuhu normaaltingimustel mahub parkima 2 autot, mahutatakse rahateenimise eesmärgil neid umbes 5. Ja kõigist täisehitamata lähedalasuvatest kruntidest saavad tasulised parklad. Sain endale, pika otsimise peale, laheda Chivase „torukübara“ – need lihtsalt hakkasid juba igalt poolt otsa saama, aga kollase-sinisekirjut America mütsi mul ka osta ei lubatud :) Ja eriti ajaloolise õlletopsi – Chivase uus kodustaadion on valmimas ja tegemist oli viimase „klassikalise“ mänguga Jalisco staadionil. Kahjuks tuli pisut pettuda snäkivalikus, mida istuvatele mängu algust ootavatele fännidele pakuti – puudu olid need head rasvased no-name chipsid salsaga, mida bussides ja mujal müüakse ja millest meie suured lemmikud on saanud! Aja sisustamiseks õpetati mulle erinevaid, valdavalt roppe, väljendeid, mida ma vastasvõistkonna mängijatele karjuma oleks pidanud, aga kahjuks ei olnud ma kuigi püüdlik õpilane :P Mul lihtsalt hakkas nii kahju väljakule soojendust tegema tulnud America mängijatest, kellele 60 000 inimest inetusi karjus. Ja ka nendest üksikutest kollastes särkides fännidest, kes puna-valge mere vahele ära olid eksinud. Ma olen jalgpalli jaoks ikka liiga hellake :) Aga Mexican wave’i sain kõvasti harjutada! Ja kogeda seda uskumatut energijat ja äravust kui 60 000 inimest üheskoos keskendunult mängule kaasa elavad. Kirjeldamatult äge emotsioon!

Mäng ise oli igati vaatamisväärne. Eriti lõpp, mida klassikalises mõttes justkui polnudki – America mängija nimelt lõi kogemata palli asemel Chivase mängijat suure hooga eriti õrna kohta, millele järgnes suuremat sorti kaklus ning üks punane ja üks kollane kaart. Ja siis lõpuks, nii 3 minutit peale mänguaja lõppu, sai kohtunik lõpuks mahti mäng lõppenuks vilistada. Seda seisult 1:0 kodumeeskonna kasuks. Väravast, mille lõi juba esimesel poolajal järjekordne nõbu :)

Puerto Vallarta

2010-04-26T18:37:00.005-05:00

Hommik algas kenasti – päike paistis, ees terendas kosutavad 4 päeva rannas, kuid see oli vaid petlik.

Sel hommikul langesin ma esimest (tegelt teist) korda varguse ohvriks. Nimelt istusin ma oma asjadega pingil ja sõin bussist kaasa antud hommikusööki kui minu kõrvale istus üks u 40.eluaastates suuremat sorti mees. Hakkas ta minuga siis rääkima hispaania keeles. Kuna esimene mõte oli kohe, et ta ilmselt tahab külge lüüa, siis ei vaadanud kordagi ta poole ja andsin märku, et mul pole tahtmist temaga suhelda. Kuna ta oli ääretult ebameeldiv püüdsin veelgi innukamalt oma hommikusööki nosida. Seega tegin talle väga lihtsaks enda kõrval asuvast kotist rahakott välja tõmmata. Sel tüübil oli veel jultumust tulla ka teiselt poolt sama jutuga, sest Kribu kott oli teisel pool, aga Kribu õnneks oli ta oma rahakoti piletite ostuks kaasa haaranud, nii et topeltsaaki see tüüp ei saanud. Nii et kaotasin oma krediit- ja deebetkaardi, üliõpilaspileti, ID kaardi, kindlustuskaardi, 60 peesot ja kuldkõrvarõngadJa rahakotist on ka kahju- selle kunagi ema tõi Prahast. Õnneks oli ülejäänud sularaha mul teises kohas, nii et päris rahatu ma ei edasisel reisil polnud, nii et Tampicosse tagasi pöörduda polnud veel vajalik.

Kui ma siis u 30 min hiljem avastasin, et rahakott on läinud, tuli välja, et meie mõlema telefoni akud on tühjad, mistõttu läks ikka tiba veel aega enne kui sain Eestisse helistada, et kaardid kinni panna. Selgitasime ka turvameestele mis juhtus ja nemad tundusid ääretult abivalmid, kui nad meile vastasid, et jah seda tüüpi nähti minuga rääkimas ja nähti ka, et ta ostis piletid Mazatlani bussile. Seega tehti meile ettepanek jääda pätte ootama, et siis me saaksime näpuga näidata ja nad nabivad kinni. Kõlas justkui filmis. Jäime siis 4 tunniks bussijaama ootama, aga oh üllatust – pätti ei tulnud ja ka turvamehed olid vahepeal oma vahetuse lõpetanud. Nii et kui läksime teise turvamehe käest küsima, mis me siis nüüd edasi peaks tegema, ei teadnud tema ööd ega mütsi. Selleks ajaks oli meil sellest passimisest kõrini ja tuli mõelda, et mis lännu see lännu ja hea et endaga midagi ei juhtunud. Kuna kaardid sai kinni pandud, siis ega väga ei muretsenud.

Hosteli asukohast polnud aga meil aimugi, nii et võtsime bussi kesklinna. Saime ühelt kohalikult juhised, et tuleb sõita läbi kahest tunnelist. Aga see buss sõitis põhimõtteliselt läbi agulite, kus oli auk-augu kõrval, nii et sõit kesklinna võttis üle tunni. Lonely planeti kaart näitas, et hostel on vaid 3 bloki kaugusel kohast, kus maha tulime. Aga tee viis üles mägedesse seljas 20 kg kott. Kui me siis lõpuks kaardi järgi olime jõudnud sihtpunkti, lõppes tee ära ja hostelit polnud kuskil. Olime tulnud tühja, sest hostel asus teisel pool mäge. Kas sai veel miskit selles päevas valesti minna? Saan öelda, et sai. Kuna enam jalad ei tahtnud kanda, siis rääkisime ära taksojuhi, kes oli ilmselt koju lõunale suundumas, kes meid siis lõpuks viis Oasis hostelisse, mis oli selline boheemlaslik koht, mis kohe iseenesest tegi tuju paremaks oma mõnusa atmosfääriga.

Hosteli omanik Guillermo ja tema abiline Brian tundsid meile siiralt kaasa, et meie hommik nii oli läinud ja kuna nägime ääretult räbalad välja (2 ööd bussis, higised, mustad, söömata, magamata läbi raskuste alanud hommik selja taga), visati meie nina ette kaks shotiklaasi, kuhu sel korral tekiilast midagi kangemat pandi. Kuna enam halvemaks minna ei saanud, siis võtsime need sotid ära ja elu tuligi taas sisse.

Pole vist paremat tunnet, kui pärast pikka dušist eemalolekut temaga taas sõbraks saada ja olime taas valmis Mehhikot avastama. Võtsime kaardilt suuna ookeani suunas. Linn oli rahvast pungil täis, kuna tegu ikkagi mehhiklaste jaoks kõige suurema puhkuse ajaga.

Puerto Vallarta rannaäärne ei olegi niivõrd täis hotelle kui pigem kortermaju, kust on võimalik endale siis mingiks perioodiks imelise vaatega korter rentida. Oh oleks vaid raha, siis tahaks ühegi korra seal elada. Aga nuh ka jalutada on seal väga mõnus – Vaikse ookeani briis nahka silitamas, igal tänavanurgal mõni etteaste (näiteks esimesel õhtul nautisime viiuldajas õe ja süntekamängijast venna popmuusika esitlusi ja teisel õhtul mõnusat salsabändi), mehhiko toiduletid igasugu hea ja paremaga sind meelitamas.

Mida Puerto Vallarta ja Playa del Carmeni peamiste erinevuste (peale selle, et üks asub Vaikse ookeani ja teine Kariibi mere ääres) võib välja tuua on see, et Puerto Vallarta on kindlasti eelistatum kohalike turistide hulgas. Väga väheoli kuulda inglise keelt. Samuti ei ole see nii amerikaniseerutud – söögikohta hulgas ei domineeri USA ketid, nii et turistipiirkondades on sul võimalik ikkagi Mehhikost osa saada, mitte nagu Playal, kus 5.avenüült mitte lahkudes jääb Mehhiko nägemata. Linn ise on ääretult ilus, puhas ja vägagi sobiv ideaalse rannapuhkuse veetmiseks.

Puerto Vallarta promenaadiäärne on täis klubisid ja baare – asuvad need külg külje kõrval ja kutsuvad õhtul pidutsejaid küll ülisuurte diivanite, voodite ja puuridega.

Muidugi ei puudu ka Puerto Vallartast „Voladores de Papantla“, mis on saanud kohustuslikuks turistiatraktsiooniks Mehhikos.

Aga päikeseloojang Puerto Vallartas on romantiline – seda on võimalik mere peal nautida la semana Santa ajal „reggeatoni“ piraadilaevast või siis lihtsalt võttes kõikide teistega koht promenaadil või rannas.

Õhtul täitis Guillermo hea hosti kohustusi - kogus ta hostelielanikud kokku, et meid isiklikult peole viia. Pidime mahtuma 13-kesi tema kaheukselisse väiksesse jeepi. Seda me ka tegime, mina poolenisti katuseluugist väljas. Klubid olid pilgeni rahvast täis, kuid saime sisse lehmamustriga kluppi, millest edasi suundusime „Zoosse“, kus rahvas tantsis puurides. Aga selles klubis juhtunu pani küll i-le täpi. Nimelt unustasin ma meeltesegaduses meie ühise koti WCsse ja loomulikult oli sularaha ära varastatud. Õnneks kõik muu (kaamera, telefonid, kaardid) jäeti alles. Nii et päeva kaotus oli lõpuks 700 peesot sularahas + kõik muu. Seega oli tuju suht nullis, mistõttu Guillermo meid hostelisse tagasi sõidutas, sest ka temale tundus, et ohutum on, kui ma enam sellel kuskile mujale ei lähe, sest ilmselgelt jälitas mind halb õnn.

Kuna Kribu läks järgmise päeva hommikul Guadalajarasse Chivase ja America jalgpallimängu vaatama, siis veetsin kaks päeva üksi rannas, nautisin üksi maasikamargariitasid mereäärses restoranis ja päikeseloojanguid. Muidugi nagu Playal nii ka Puerto Vallartas on üksikut tüdrukut nähes mitmed meessoost isikud valmis oma õnne proovima, aga ühelegi kohtinguettepanekule ma siiski positiivselt ei vastanud. Enda seltskond oli liiga meeldiv, et sellest loobuda. Üks tüüpidest tegeles langevarjuga mere kohal paadi taga turiste lennutades ja pakkus mullegi võimalust sellest osa saada, kuid isegi minu kurva rahakoti varguse loo peale ei saanud ta mulle seda sõitu tasuta teha, mistõttu jäi seekord see proovimata.

Lonely Planeti soovitusel maitsesime ära restoranis „Colera“ (ega sinna ilmselt ilma soovituseta ei lähekski, sest nimi on ikka eemalepeletav, kas pole?) kalatostadad ja krevetiquesadillad. Lisaks sai mul proovitud jook „tuba“, mis on värskendav palmipuu mahla jook, millele lisatud puuviljatükke.

Kuna paar päeva Vallartas olidki väga meeldivalt ja mõnusalt möödunud, oli tunne, et miskit peab juhtuma. Ja see juhtuski. Isa saadetud email teavitas, et 17 000 krooni on krediitkaardilt kasutatud, mis tähendas nüüd küll politseisse minekut. Guillermo joonistas mulle kaardi ja kirjutas üles, mida ma politseis ütlema pean ja nii ma siis sinna läksin. Jaoskond ise nägi välja justkui ladu - ka mina olen järgmine kaust nende virnadesse laotud kastides. Aga 20 min enne 17 oli vargusteosakonna juht lahkunud, mistõttu avalduse kirjutamine pidi jääma järgmisesse hommikusse, mis omakorda nihutas kõikide järgnevate päevade plaane tundide võrra edasi.

Kui Puerto Vallarta puhkus oli saanud ebameeldiva alguse rahakoti varguse näol, siis terviklikkuse huvides see ka lõppes pea samamoodi. Nimelt varastati Kribu rahakotist viimase päeva hommikul ära 1500 peesot ja seda tehti meie hostelitoast.

Samas ei tahaks siinkohal anda mõista, et Puerto Vallarta on Mehhiko Bermuda kolmnurk, kus igasugu halbu asju juhtub. Arvata võib, et sellega üritati meile märku anda, et olemegi liiga laisaks muutunud oma asjade üle valvates. Seega soovitan ikka Puerto Vallartat külastada, sest minu arvates on see üks parimaid ookeaniäärseid linnu, kus ülitoredalt oma puhkust veeta.

Mazatlan

2010-04-26T18:31:00.002-05:00

Ööbuss Los Mochisest viis meid Mazatlani – esimene Vaikse ookeani äärne linn, kuhu natukeseks peatuma jäime. Reisi planeerides pidime selles linnas alustama oma rannapuhkust, kuid odava ööbimiskoha puudusel, tuli plaan ümber teha ja piirduda 1-päevase linnakülastusega. Ja ette rutates võib öelda et tegime õige otsuse. Linn ise on ilus (vanalinn on korda tehtud ja on mitmeid koloniaalstiilis maju), aga mitte niivõrd hoogne ja atraktiivne kui meie järgmine sihtpunkt Puerto Vallarta.

Üldiselt võib öelda, et ühepäevased linnaekskursioonid pole mulle kunagi meelt mööda olnud ja ega seda polnud ka Mazatlan, sest põhimõtteliselt saad läbi käia peamised turistiatraktsioonid, kuid poole päeva pealt väsitab see su ära ja siis tahaks lihtsalt kuskil puhata ja mängida, aga selleks pole aega.

Aga mis me siis Mazatlanis tegime-nägime. Kuna tegu oli ülestõusmispühade ajaga, võtsime osa missast, sest sattusime sel ajal katedraali külastama. Tim kasutas seda aega efektiivselt – lasi kohalikel kingapuhastajatel oma kanjonis suurt vatti saanud sussid üle lihvida.

Teele jäid ette ka paar muuseumi, millest Prantsuse ja Austria mööbliga täidetud majast Tim viisakalt loobus, kuid teisele näitusele ta tuli, mis oli justkui talle mõeldud – karikatuurid sellest, kuidas suitsetamine on halb. Muidugi selle peale Tim tuli näituselt välja ja mis ta siis tegi – pani aga suitsu ette (see oli lihtsalt ulmeline, kui palju ta suitsetab)

Põnevaim elamus ootas meid mere ääres, kus Lonely Planeti järgi sukeldujad hüppavad platvormilt vette. Aga me ei kujutanud enne ettegi kuivõrd ohtlik see ettevõtmine on. Nimelt hüpatakse alla u 5 m kõrgusest tornist põhimõtteliselt kivide vahele oodates õiget lainet, sest valel ajal hüpates…njah eks te ise teate. Algul tundus, et tegu on poiste kambaga, kes seda lihtsalt lusti pärast teevad, aga oh ei…nad teenivad sellega raha, tehes kaljude vahele hüppeid tunnis 4-5 korda.

Käisime ära ka maailma kõrguselt teise tuletorni juures pärast Gibraltarit (135 m merepinnast), mis aga on kohe kindlasti natuke petukaup, kuna tuletorn ise on väga lühike. Tal tuleb krediiti anda mäele, millel ta seisab. Ja sinna minek oli raske ja palav, kuid vaade linnale ja ookeanile mõnus.

Kuna Puerto Vallarta bussini oli veel palju aega, siis võtsime ette ka väikse paadireisi Isla de la Piedra’le (kivi saar), mis tegelikult on poolsaar. Sinna-tagasi sõit maksis vaid 20 peesot. Saar oli paksult täis kohalikke turiste ja tundus ääretult eemaletõukav, nii et otsisime kibekiirelt koha, kus süüa ja juua. Lõpuks ei söönud, vaid jõime väga sidrunisi margariitasid ja ostsime kaks külmutatud pulga otsa topitud banaani, mis kaetud šokolaadiga. Mehhiklased tõepoolest püüavad iga võimalik toiduaine pulga otsa toppida (sealsetes randades on väga popid krevetid või kala pulga otsas).

Mis oli suur ootus riigi teisele kaldale tulles, oli näha lõpuks ometi päikeseloojanguid (meil siin Tampicos on võimalus vaid päikesetõusudeks ja olgem ausad kõik meist on kindlasti loojanguid rohkem näinud). Ja selle nägime Mazatlanis ära. Kogunesime nagu kõik teisedki ranna promenaadile, avasime oma kohalikud õllesordid Pacificod (jah juba teist korda jõin meie tripil õlut) ning nautisime romantilist õhtut.

See oli ka viimane õhtu, kus kolm on seltskond, kuna Tim lahkus sellel õhtul tagasi Monterreysse. Nii et võtsime reisi kokku mereande nautides mõnusas restoranis vanalinna mõnusal restoranialal Plazuela Machadol.

Barranca del Cobre ehk Creel, Bosada Barrancas ja CHEPE rong

2010-04-26T16:22:00.006-05:00

Barranca del Cobre on kanjon, mis on 4 korda suurem Grand Canyonist Arizonas. Kanjonis elab 60 000 rarámuri/tarahumara indiaanlast. Ning seda on võimalik läbida mööda 653 km pikka, 37 silda ületava ning 86 tunnelit läbiva Ferrocarril Chihuahua Pacífico ehk CHEPE rongiga. Nendest faktidest ja Corona õllereklaamist piisas, et meid kohale meelitada.

Otsustasime – reisimarsruudi loogikast lähtudes – läbida kanjoni suunaga sisemaalt rannikule ning uhkema restoranvaguniga primera express’i asemel kaks korda odavama ja lihtsama clase económica rongiga – sääst M$ 1000. Kuigi LP küll mainib, et Chihuahua-Los Mochis suunal on eriti seda rongi kasutades oht, et parimad vaated võivad jääda pimeduse varju ka siis, kui rong hiljaks ei jää ... aga selleni kohe jõuame :)

Chihuahua – Creel

Hommikune äratus oli väga varane, vaatamata sellele, et meie 2. klassi rong väljus tervelt tund aega hiljem kui 1. klassi oma ehk siis kell 7.00. Kuigi koolivaheaeg oli alanud, ent käes polnud veel üleüldised ülestõusmispühadega seotud vabad päevad, oli rahvast palju, kuid kohti jagus kõigile. LP küll ei luba uskumatuid vaateid kohe sõidu algusest, ent vaade, mis meie ees avanes, oli siiski jahmatav – minu Mehhiko-unistuse maastik asendus peagi männimetsaga kaetud mäenõlvadega. Tunne, nagu sõidaks rongiga Keilasse :)

Olime kuulda võtnud LP-d ja otsustanud kanjonis veeta 3 ööd – 2 Creelis ja ühe Bosada Barrancas. Creelist kirjutanud autor lihtsalt kirjutas sellest nii hästi! Külake (5340 elanikku) olevat ideaalne ümberkaudse imelise looduse avastamiseks ning erinevate tuuride võtmiseks. Seega umbes 5 tundi peale starti ronisime oma kottidega maha Creeli raudteejaamas ja lasime endid eskortida Casa Margaritasse. Mis on huvitav selle poolest, et 1) see maksab sama palju kui keskmine hostel – M$150 per face – aga on tegelikult hotell, 2) hinnad on tingitavad! ja 3) hinna sees on hommiku- ja õhtusöök. Lisaks on tegemist ka kohaga, mis tundub korraldavat ja vahendavat olulise osa külakese tuuridest. Mistõttu kohe koos check-in’iga müüdi meile ka tuur nr 1, mis pidi algama kohe samal pärastlõunal ning jättis meile vaid tunnikese kiireks esimeseks burrito-kugistamiseks Mehhikos. Nämm :)

Tuur nr 1 viis meid täistopitud väikebussis noore giid-sõidan-nagu-pöörane-bussijuhi juhtimisel vaatama algatuseks elevandikujulist kivi. Siis männimetsaga ümbritsetud järve nimega Lago Arareko, mis oli nii-nii kodune – kui suveniire müüvad rarámuri indiaanlased välja arvata. Ja edasi mööda täiesti unustamatut – que padre & alla madre – kurvidega järsku ja käänulist ning jõgesid läbivat (mitte ületavat!) teed mööda Cascada Cusáre koseni. Kuidas meie bussijuht sellega hakkama sai, ma ei tea, aga sõit oli võimas! Kohe nii võimas, et 30-meetri kõrgune kosk, mis kahjuks oli vihmahooaja ootuses kokku kuivanud, lausa kahvatus selle kõrval. Edasi võtsime hämarduva õhtu varjus suuna, LP kohaselt, fotogeenilise(!?!) San Ignacio Mission’i kirikukese juurde. Peale mida jõudsime juba pimedas rarámuri koopaküla juurde, kus peaks elama 400 perekonda. Pimedas saime vaadata sisse ühte koopasse, mis aga osutus kodu-koopa asemel suveniiripood-koopaks. Kiired pildid konnakujulise kiviga ning kerge pettumus, et Valle de los Monjes, rarámuri keeles Bisabírachi ehk erekteerunud peeniste org, nägemata jäid, olimegi Creelis tagasi. Saime kokku Paulina isaga (Best Western Creeli manager), kes püüdis meid aidata Creeli mitmekülgsuse mõistmisel, kuid pidi lõpuks samuti tunnistama, et meil on kõige mõistlikum hommikul kanjonile lähemale ehk Posada Barrancasse liikuda. Sest – üllatus-üllatus – Creel on küla keset männimetsi ja sealt kanjoni alguseni on igas suunas 2-3 tunni tee. Ja siis asusime otsima seda, mida ei olnud – ööelu. Aga kui ööelu ei ole, aga avatud ja kaminas põleva tulega kohalik baar on, siis on võimalik mõnus õhtu endale õnneks tekitada :)

Teisipäeva, 30. märtsi hommikul vaatasime Creeli veelkord üle ehk käisime edasi-tagasi mööda peatänavat ning külastasime armsat ja põnevat rarámuri indiaanlaste kultuuri ja ajalugu tutvustavat muuseumi. Ning ostsime piletid Creel – Posada Barrancas bussile – sest nii oli odavam, kusjuures vaade on peaaegu sama hea, kuna raudtee ning autodee kulgevad valdavalt kõrvuti. Ilmselt jääb see lühike, ~2 tunnine sõit meie kõige ekstreemsemaks bussisõidukogemuseks siin riigis. Me olime kolmekesi ainsad valged inimesed kogu bussis, ülejäänud olid rarámurid. Ja neil on spetsiifiline lõhn, mis selle bussi täitis...

Posada Barrancas

Vaatamata aasta tippajale leidus Cabañas Díaz’es meile siiski kaheks ööks ruumi. Ja mr Díaz oli meil isiklikult vastas. Kui üheks Semana Santa puhkuse märksõnaks on tõelistes Mehhiko kodudes ööbimine, siis Cabañas Díaz sobib siia ritta ideaalselt. Sest nende köök ja elutuba on kõigile avatud. Nende koerad on tõelised mängukannid. Ja terve pere on äri ülevalhoidmisse kaasatud alustades söögivalmistamise ja lõpetades ratsutamistuuride korraldamisega. Meie võtsime viimast ehk nautisime naispere valmistatud ülirikkalikke hommiku- ja õhtusööke, käisime ratsutamas ja kütsime mõnuga toas olnud kaminat.

Kohe samal pärastlõunal ratsutasime 2 tunniks kanjoni veerele ning nautisime võrratut vaadet all laiuvale suurejoonelisusele. Sõnadest jääb selle kirjeldamiseks lihtsalt väheks! Algul tundub, et on vaid hallikassinised kivid ja pisut taimi. Kuid siis hakkab silm märkama maju – üha rohkem ja rohkem... Maju, mis selle loodusega nii ühte sulavad, et ilus on vaadata :)

Seevastu kohalikud luksushotellide ehitajad on olnud „vaimukad“. Üks hotellidest on „keskaegne kiviloss“ ja teine, kanjoni äärel kõõluv imelise vaatega hotell on erkoranž ja paistab kätte kanjoni igast nurgast – nagu punane rätik härjale...

Järgmisel hommikul olime hobuste seljas vaid mina ja Maarja, kuna Tim otsustas, et kuna eelmise päeva hobused olid liigselt iseloomu näidanud, siis tema enam hobuse selga ei istu ning läbib 4-tunnise teekonna kanjoni põhja ja tagasi jalgsi. Hobused olid kogu tee tõeliselt vaprad, sest ratsutamisest sedakorda kohe üldse rääkida ei saanud – tegemist oli puhtalt mägironimisega lahtistel kividel. Aga vaated olid taaskord lihtsalt lummavad...

Kuna Posada Barrancas (elanikke 350) oli lihtsalt niiiii väike, saabus peale mõlema pakutava tuuri läbimist pisuke igavus. Märksõnadeks 24 tundi järgmise rongini, palju nalja, tähine taevas ja 22 pudelit Coronat.

Posada Barrancas – Los Mochis

Kätte oli jõudnud neljapäev, 1. aprill, ja meil aeg kanjonist rannikule sõita. Kuna Mehhikos on puhkustega kitsas, mistõttu kasutatakse maksimaalselt erinevaid riiklike pühade ja nädalavahetuste kombinatsioone. Ehk siis neljapäeval algas valdava osa töötavate mehhiklaste jaoks pikk nädalavahetus ja kogu riik reisis. Niiet Posada Barrancast rongile astudes tuli meil leppida põrandakohaga kohvikuvagunis. Õnneks on vagunite vahel avatud kohad, kus võimalik välja vaadata ning värsket õhku hingata. Hea nii siis, kui vaated eriti ilusaks muutuvad või kui olukord vagunis sees liiga klaustrofoobiliseks muutub.

Reisi see osa on vaadete poolest kindlasti parim. Enamuse teest vookleb rong mööda mäekülge ja läbib arvukalt lühemaid ja pikemaid tunneleid, all jõgi (kahjuks suhteliselt veetu) ning vastas kaunid kõrged kaljud. See ongi see koht, kus kotkas peaks lendama ja valgus olema salapärane ja värvima kaljud punakaks. Meil seda näha ei õnnestunud, kuna 1) on reklaam filmitud koiduvalguses, meie aga sattusime eha-aega, kus varjud juba pikad ja süngevõitu, 2) suur osa eriti ilusatest vaadetest jäid meie eest lõpuks pimeduse varju, nagu näiteks Río Fuerte sild. Aga kotkad olid õnneks kõrgel taevas olemas. Ja kanjoni nägime me ju ka lähedalt ära. Ja kuigi saabusime Los Mochisesse lõpuks graafikust ~3 tundi hiljem ehk nii 00.30 ajal öösel, saime me lõpuks siiski istuma :)

Los Mochis

... tegelikult eraldi peatükki ei vääriks, kuna me ei plaaninud seal kunagi ööbida vaid otse rongilt ööbussile Mazatlani minna. Kuigi see plaan tundus ühel hetkel juba suhteliselt kahtlane, läks meil õnneks ja juba kell 1.30 öösel võisime ennast Los Mochis – Mazatlan ööbussis järgnevaks 6 tunniks mõnusasti kerra tõmmata.

Chihuahua

2010-04-26T16:12:00.005-05:00

Enne Mehhikosse tulekut kujutasin seda riiki ette künkliku ja kuiv-kollasena, kaktuste vahel puhkamas Jose või Ricardo, peas suuuur sombreero, seljas vahva rohelise-punase-sinise-kollase triibuline pontšo ning kaaslaseks ustav eesel. Ma olin oma stereotüübi suhtes juba lootust kaotamas, kuid siis saabus hommik Monterrey-Chihuahua bussis ning minu Mehhiko-unelm sai peaaegu et tõeks. Ühtegi ülalkirjeldatud vaatepilti päriselt küll silma ei hakanud, aga vähemasti loodus oli nüüd lõpuks selline, mida juba ammu oodanud olin!

Meil ei olnud Chihuahuaga seoses, sarnaselt tõenäoliselt paljude teiste turistidega, eriti mingeid ootusi. Me läksime sinna selleks, et järgmisel hommikul rongile istuda ja kanjonisse sõita. Kuid paljuski tänu meie võõrustajate Ricardo, Paulina ning Paulina ema külalislahkusele osutus see äärmiselt meeldivaks linnaks!

Chihuahuas on vaid 749 000 elanikku, kuigi linn ise on pindalalt suurima Mehhiko osariigi pealinn. Meeldivas seltskonnas ökoloogilist hommikukohvi ja –kooki nautides saime ajalootunni Ricardolt ja Paulinalt. Saime teada, et Chihuahua on karjakasvatusosariik. Et selle elanikkond on Mehhiko kontekstis huvitav selle poolest, et indiaanlaste ning hispaanlaste järeltulijad on erakordselt vähesel määral segunenud. Ning et tänase päeva suurimaks peavaluks on narkokaubandusega seotud hädad piiril ja selle ümbruses. Peale seda otsustasime linna avastada nii nagu turist ikka – võtsime tuuri. Meie tuur nimega ¡Vamonos con Pancho Villa! oli igati eriline – kõik giidid olid kostümeeritud ajaloolised tegelased, kes rääkisid oma loo seoses Mehhiko revolutsiooniga. Niisiis kohtusime teiste hulgas Francisco Madero, Venustiano Carranza ning loomulikult legendaarse mässaja ja naistemehe Pancho Villaga (temaga poseerime koos auto taustal, milles ta sõelapõhjaks tulistati).

Lõunasöögiks leidsime vahvad pulga otsa pistetud ning taignasse mässitud viinerid ehk sõime seda, mida kõik peatänaval vastu jalutanud kohalikud sõid. Peale mida ... andsime peale tuuritamist linnasüdames ühel hetkel alla ja maandusime pärastlõunaseks jalapuhkuseks kohalikus Zavoodis. Mõnele meist oli see paik tähendusrikas elu esimese (aga selle reisi jooksul kaugeltki mitte viimase!) õlle joomise koht ;)

Selleks ajaks olin suutnud endale järjekordse palaviku hankida ning peale meeldivat õhtusööki Ricardo ja Paulina seltsis olin kaardimängu asemel sunnitud tubli koguse palavikualandajat neelama ning hoopis vara voodisse pugema :S

Chihuahuast rääkides ei saa mööda minna pisikestest chihuahuadest. Lonely Planet ütleb, et koeratõug avastati regioonis 1850-ndatel, aga kuidas täpselt see alguse sai, ei tea täpselt keegi. Igatahes on koerakesed väidetavalt sealkandis populaarsed – kuigi 1) mina küll ei suuda seda ühegi tõsise kauboi aksessuaarina ette kujutada ja 2) me ise seal ühtegi kahjuks ei näinud.

Monterrey

2010-04-18T21:02:00.003-05:00

Tampicost võtsime suuna Monterreysse 26.märtsil nii pea kui kell helises vaheaega kaasas ilmselgelt taaskord liiga palju asju. Kott oli juba alguses jube raske, aga ei raatsinud ju ka midagi maha jätta. Mine sa tea, millal mingit riideeset või kreemipotsikut vaja läheb?

Kellel veel meeles, siis oma 3.nädalal Mehhikos tutvusime Tampico rannas Monterrey noormeestega ning sellest ajast alates olime pea iga nädalavahetus minemas Monterreysse, aga et sinna päriselt jõuda läks aega vaid 8 kuud ja uued tutvused.

Monterrey on Mehhiko suurselt teine linn (3,6 miljonit elanikku) ja asub keset mägesid Põhja-Mehhikos. Samuti on see Mehhiko ärikeskuseks ning ka kõige amerikaniseeritumaks linnaks. Taaskord buss sinna võttis kauem kui algselt bussifirma välja öelnud 6,5 tunni asemel 8 tundi. Õnneks oli meil juba bussijaamas vastas Victor, kes oli julgestuseks kaasa võtnud sõbra Oscari ja korterisse seltsi kutsunud veel teisedki sõbrad Alfonso ja Rodolfo. Kas on tõesti hirm nii suur kahe eesti tüdruku ees, et peab terve seltskonna kokku kutsuma?

Millegipärast eeldamise mõlemad, et meid ootab ees selline tudengikorter kuskil äärelinnas, kuid üllatus oli suur, sest korter oli vägagi moderne ning hommikul avanes aknast imeilus vaade mägedele.

Monterrey kohta saime soovitusi, et kui sinna minna, siis tuleb pidutsema minna. Ja eks selle ootusega sinna ka läksime, kuid vahepealsete arengute tõttu Mehhikos üleüldiselt ja just eriti Monterreys (meie reisile eelnenud nädalavahetusel oli tulevahetuses narkokartelli ja armee vahel õnnetult oma lõpu leidnud kaks tudengit ülikooli ees) ei olnud klubisse minek just kõige targem mõte. Kuid baaris ei pidavat ohtu olema, nii et veetsime oma esimese puhkuse õhtu Re Contras, kus saime aru, et jah...siin linnas on vähemalt palju välistudengeid ja elu...

Hommikul käis Kribu vapralt külma dušši all. Mina seda ei suutnud ja äratasin kindlasti liiga vara üles Victori, kes mingi valemi abil mulle sooja vee organiseeris ja päev saigi alata, kuigi ilma plaanita v a see, et vaadata vanalinna, kuhu me aga lõpuks ei jõudnudki.

Aga poisid viisid meid Opisbadosse (mägi, kus asub Mehhiko lipp), kust avanes suurepärane vaade kogu linnale ja ka San Pedrole, mis on siis Monterrey kõige eksklusiivsem linnaosa. Samuti on sealt näha Monterrey kuulus mäevaade, kus Monterreylased räägivad, et mäed on moodustanud tähe M.

Järgmine peatuspaik oli ökoloogiline park Chipinque, kus vapralt hakkasime üles mäkke ronima, kuid pärast esimest 100 m läksime tagasi auto juurde, et kasutada mootori jõudu 7 km läbimiseks. Tegime oma kohustuslikud pildid mägede taustal ja oligi aeg õhtusöögiks, mille valik tundus tunde võtvat, eriti kui küsitakse meilt, kuhu me tahame minna, kuigi me oleme selles linnas täiesti võõrad. Igal juhul valisime mõnusa mereandide koha Playera (kuna selle nimi lihtsalt tundus ilusam), mis andis edasi merehõngu ja tundus, justkui oleks võimalik restoranist välja jalutada mere äärde, aga oh monterreylastel puudub ju see võimalus.

Tahtsime ära näha ka Mehhiko kõige parema eraülikooli Tec de Monterrey põhicampuse. Kohati ei saanud aru, kas oleme sattunud loomaaeda või mitte, kuna ülikooli hoovis kõndisid vabalt ringi kitsed ja paabulinnud. Aga kool ise oli suur ja kena ja roheline ning kohe näha, et välistudengitest peetakse ikka eriliselt lugu, sest kõik nad olid riigiti ja nimepidi ära toodud autahvlil ja nende auks ka lipud mastidesse tõmmatud. Aga nägime ka küünlaid ja tapetud tudengite auks toodud lilli, mis tekitasid väikest kõhedust, millele andis lisa turvamees, kes soovitas meil kiiresti lahkuda, sest "there's a movement", mis siis tähendas, et armee ajab taga narkojõuke.

Kahjuks mõte minna uisutama Mehhikos, mis meile tundus ääretult põnev, kuna jääst ja lumest võime siin vaid und näha, siis siinkohal saame süüdistada noormehi, kes ei olnud harjunud varajase ärkamisega ja turistina linnas liikumine väsitas neid ikka kolekiirelt ära. Seega läksime Victori juurde tagasi, et pakkida asjad ja võtta suund bussijaama, kus meid ootas meie järgmine reisikaaslane Tim...ja algas 12 tunnine bussisõit Chihuahuasse.

Juhõissa pulmad (ei tegelikult taaskordne puhkus)

2010-04-18T20:34:00.003-05:00

Oma seekordsele puhkusreisile saime inspiratsiooni Korona reklaamist, mis igakord kui Cinepolises oma järjekordsel filmiseansil olime, pani iga korraga üha rohkem õhkama selle järgi, et oma silmaga näha seda grandioosset kanjonit, kotkast kaljude vahel ja neid mitmekümneid tunneleid. Et teaksite, millest räägime, siis siin on see reklaam:

Mingil hetkel vahetati kinos reklaame ja Barranca del cobre asemele tuli Korona reklaam Baja Californiast, kuid hinnavaatluse tulemusena jääb see piirkond meile Mehhiko aja jooksul kättesaamatuks nagu ka ööbimine Mazatlanis, sest internetis puudus informatsioon odavate öömajade kohta ja kuna reisisime mehhiklaste endi jaoks puhkuste kõrgajal, siis ei tahtnud jätta oma ööbimist saatuse hooleks. Teise nädala puhkuse sisustasime Pille ja tema perekonna soovituste järgi võttes suuna Kesk-Mehhikosse. Samuti tahtsime ära näha Vaikse ookeani.

Nii et lõpuks kujunes meie reisi teekond järgmiseks: Tampico-Monterrey-Chihuahua-Creel-Posada Barrancas-Los Mochis-Mazatlan-Puerto Vallarta-Guadalajara-Tequila-Guanajuato-San Miguel de Allende-Tampico.

Kui jõulupuhkust hakkasime planeerima 1,5 kuud enne ning kogu plaan sai pea tunnise täpsusega valmis, siis munadepühade reis jäi viimase hetke planeerimiseks, mis tähendas, et meil puudus plaan, mida erinevates sihtkohtades peale hakkame ja olime bussipiletid soetanud vaid kuni Chihuahuani. Midagi ju peab jätma ka juhuse hooleks.

Kaardi peal on need kohad nähtavad siin:

View Semana Santa trip in a larger map

Elu pärast Eesti nädalat

2010-04-17T20:11:00.006-05:00

Ajastus puhkusele minekuks ei oleks saanudki olla parem, kui et pärast kuu-poolteist kestnud suurt pingutust hea ürituse nimel asjad pakkida ja minna palmi ja päikese alla puhkama.

Aga mis siis meist pärast üritust räägiti. Toome siinkohal ära kohaliku meediakajastuse ajalehe aritklite näol

http://www.tampicocultural.com.mx/artman/publish/cat_index_10.shtml

http://impreso.milenio.com/node/8738743

http://www.hoytamaulipas.net/notas/5704/Con-apoyo-del-ayuntamiento-de-Tampico-se-difundira-la-cultura-y-tradiciones-de-Estonia.html

http://www.oem.com.mx/elsoldetampico/notas/n1567784.html

Oma üritusega jõudsime ka Eesti meediasse:

Artikkel Postimehes : http://www.e24.ee/?id=243925

Artikkel Ekspressis: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/53703033698998FDC22576EF003ED003

Artikkel Rapla maakonna lehes Nädaline:

Aga meie elu Eesti esindajatena ei lõppenud Eesti nädala lõppemisega.

Kohaliku gümnaasiumi inglise keele õpetaja kutsus meid oma tundidesse tegema Eesti presentatsiooni, mida puhkuselt naasnuna ka rõõmsalt tegema läksime.

Samas oli vaja meil oma eelmist esitlust nö popiks ja noortepäraseks teha, kuna tegemist oli 15-16 aastaste noortega, keda ilmselgelt ei huvita niivõrd ajalugu, majandus. Samas tuleb tunnistada, et end samastada teismelistega on keeruline ja teada, mis võiks Mehhiko teismelist huvitada samamoodi nõudis pisut nuputamist. Seega tuli presentatsioon kokkuvõttes lihtne ja lööv koos mitmete audiovisuaalsete näidetega. Isegi Bedwetters kui Eesti teismeliste popmuusika esindaja sai oma lauluga sisse pandud.

Kokku tuli meil teha 3 esitlust, millest viimasele oli inglise keele õpetaja kokku kutsunud ligi 120 õpilast (kuna see õpetaja vaimustus meie esimesest esitlusest, siis kutsus ta kokku kohe mitmeid gruppe)

Ei osanud kohe midagi oodata, kuidas mehhiko noored reageerivad, aga juba esimesest hetkest suutsime neid naerma ajada, sest jagasime nendega oma stereotüüpi, mis meil enne Mehhikosse tulekut oli seoses kaktuse, sombreero ja pontšoga kaktuse all magava mehe ja eesliga tekkinud oli. Et neid seeläbi saada mõtteid avaldama teemal, mis neil Eestiga seondub. Nagu arvata oli, siis ega nad just palju ei osanud arvata. Aga seetõttu me ju seda esitlust tegimegi.

Esimese grupi puhul oli üllatav see, et kui kella helisedes vahetundi läheb aega vaid sekund, kuni klass on õpilastest tühi, siis õpilased ei tormanud mitte kuhugi, vaid tahtsid esitluse lõpuni kuulata. Seda võib ju lugeda väga heaks märgiks?!

Kõige enam elevust tekitas loomulikult Eesti rahvaarv - on see ju pea samasuur kui Tampico, Altamira ja Madero kokku ning distantsid, sest 2,5 tunniga ei jõua Mehhikos just eriti kuhugi. Samuti rääkisime neile eestlaste punktuaalsusest, sellest kuidas 5 min hiljaks jääda on ääretult ebaviisakas. Kuna siin on 30 min täiesti normaalne hiljaksjäämine, siis see neile ikka pähe ei mahtunud. Samuti tekitas suurt kihelust saunapilt, mille juures üritasime siiski anda mõista, et see on täiesti tavaline asi ja ei ole seal mingit muud mõtet juures. Selle peale julges keegi küsida küsimuse, et mida me siis seljas kanname kui saunas käime? Eesti keelgi kujunes teemaks, mis valmistas palju nalja, sest lasime neil teatud sõnu kaasa hääldada ja no ei tule neil kuidagi kuidas läheb ja aitäh välja. Kaks julgemat õpilast said teiste ees etendada ka vestluse eesti keeles ja nemad said juba sellega suurepäraselt hakkama.

Küsimusi tuli pärast esitlust ka mõningal määral nt küsiti, kas on midagi, mis teile Eesti puhul ei meeldi? (ilmselt rääkisime taas oma riigist väga positiivsetes toonides), mis te siis teete, kui lund sajab (siin halvaks see ju kõik)?, mis te Eestis vabal ajal teete? kus te nii hästi inglise keelt õppisite? ja muidugi vähemasjalikke küsimusi nagu, kas meil on Mehhikos boyfriendi ja mis te täna õhtul teete?

Nüüd võib vist küll öelda et mõned tuhanded tampicolased peaksid olema Eestist kuulnud vähemalt midagigi.

Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule...

2010-03-21T21:01:00.009-06:00

Kui väikeses Mehhiko linnas Tampicos said kokku 3 eestlast (Kristiina, Maarja, Pille) ja üks Eestit armastav mehhiklane (Enrique), siis sündis mõte see armastus vormida Eesti nädalaks pealkirja all „Tunne Eestimaad“ („Conozca Estonia“).

Et üritus peab olema riigile vääriliselt suurejooneline, oli selge algusest peale. Mistõttu valisime avamiseks sobivaima võimaliku kuupäeva – 24. veebruari. Ent kuna esimene mõte üritusest sündis alles jaanuari lõpupäevil, hindasime oma võimeid ilmselgelt üle. Me oleks küll hakkama saanud, aga paljugi oleks poolikuks jäänud. Niisiis ühel hetkel otsustasime ürituse kvaliteedi tõstmise nimel endale kuu võrra armuaega anda – nii et Eestist pakid kommide, rahvariidevööde ja rahvuslike sukkpükstega ikka kohale jõuaks, lapsed tantsud selgeks saaksid ja kohalik disainer Eesti rahvariideid õmmeldes unetuid öid ei peaks veetma.

Ent enne seda saime kätte oma esimesed siinsed teleintervjuude-ristsed...

Brainstormisime paarikaupa ja kambakesi. Mõlgutasime mõtteid igaõhtustest eesti keele, rahvatantsu ning rahvapilli workshopidest luuleõhtute ja Nõukogude Vene sõjaväemundrite mannekeenidele selga panemiseni välja (ei olnud, ausõna, meie idee, mistõttu õnneks ei saanud ka teoks :). Kultuuri-, tööstiilide- ning iseloomude erinevused tegid meeskonnatöö eriti värvikaks ja peale iga koosolekut õhkas keegi, et „oi, pidid sa nüüd nii otse ja valusalt torkama...“. Aga lahingud olid viljakad ja armutu kriitika tagas selle, et kõik sai õigeaegselt ning kvaliteetselt valmis (ei ole siinpool sood midagi tavapärast :).

Ent mõte vormus ja sõelale jäi nädal kestev foto- ja suveniiride näitus koos Eesti filmiõhtutega kohalikus kultuurimajas (Casa de la Cultura) ning suurejooneline näituse avamine Eesti rahvatantsudega Instituto Panamericano de Tampico 1b ja 2b esituses, lustakas presentatsioon, eestipärane suurejooneline snäkilaud ning ajalooline dokumentaal. Ja seda kõike vähemalt 250 inimesele!

Meie ambitsioonikus jõudis ka selleni, et soovisime kutsuda üritusele Eesti suursaadiku ja aukonsuli. Selleks sõitsid Enrique ja Pille aukonsuli korraldatud vastuvõtule Mexico Citysse, kuhu ka suursaadik kohal oli. Kahjuks ei kandnud see kohtumine esialgses eesmärgis vilja, kuid mingi võit sellest siiski tuli - suursaadik tuleb Tampicosse sügisel Tec de Monterreysse loengut andma.

See kõik nõudis unetuid öid, mõnusaid eesti toidu ja väikese veiniga veedetud õhtuid Pille köögis, asjalikke koosolekuid, kultuurimaja töötajate ülekuulamisi, valikukomisjone, kuna Mehhikos oleme kaotamas igasugust kriitikameelt näiteks selles osas, mis Eestis eriti kaunis ja märkimisväärne on – sest kõik tundub lihtsalt nii võrratu, sõprade tüütamist erinevate tõlkeülesannetega (aga nüüd nad teavad, mis on saunaviht, naisekandmine ja kiiking!) jms.

EASi Eestit tutvustavate fotoandmebaaside abiga panime kokku ülevaatliku fotonäituse mõeldes läbi iga foto, et 26 fotot annaks tervikliku ülevaate meie armsast Maarjamaast, mille juurde kirjutasime selgitavad tekstid. Sinna juurde panime kokku riigi põhilisi fakte, ajalugu ning keelt tutvustavad postrid, mille Enrique üliprofessionaalne, kuid sõnagi inglise keelt kõnelev disainer meie hispaania keele ja kavandite järgi disainis. Tulemus tuli suurepärane. Peaaegu mitte millestki ehk kastitäiest 15 või enam aastat tagasi Eestist toodud suveniiridest, meil endil kaasas olnud esemetest ning Pille kodus leidunud asjadest panime kokku huvitava näituse. Testisime Mehhiko tooraineid eestipäraste suupistete valmistamiseks ja proovisime – edutult – segada sini-must-valget shot’i. Treenisime lastega iga päev vastavalt „Oige ja vasembad“ ning suvise tantsupeo kavas olnud „Meremehe laulu“, niiet hääl kähe, jalad valusad ja hispaaniakeelsed tantsuterminid selged.

Kohalik meedia tundis meie vastu õnneks huvi, niiet enne üritust ja ametlikku pressikonverentsi kirjutati meist 2 korda suurima levikuga kohalikus ajalehes El Sol De Tampico ning toimus veel kaks teleintervjuud. Saime endale esimesed fännid ja tundus, et üksi me sellesse suurde saali 20. märtsi üritusel ei jää...

19. märtsi veetsime kõik varahommikust saadik jalul, kuna päeva pidi mahtuma nii glamuuri – pressikonverents ja teleesinemine – kui raskemat sorti tööd – viimased tantsuproovid lastega, näituse ülespanek ning 10 kohupiimakoogi küpsetamine

Meil oli plaan – nii sellest, kuhu läheb iga pilt või ese, milline tekst selle juures saab olema ning kus paiknevad vitriinid ning vaheseinad. Meie täpsuseni läbi mõeldud plaani kohaselt oleks meil näituse üles panekuks kulunud mõned tunnid. Ent kohapealses reaalsuses tundus, et näitus saab üles pärast avaüritust. Kultuurimaja töötajad veeretasid meie antud ülesandeid üksteisele kui kuumi kartuleid. Näituse vaheseinad olid katkised ja koledad, nende katmiseks ostetud valge riie aga paistis läbi ega kõlvanud kuhugi – viimasel hetkel värviti kogu asi lihtsalt üle. Ent siis hakkasid asjad sujuma – värv sai seintele, ruumi hakati koristama, mina Maarjaga lükkasime veel värviseid seinu paika. Sel hetkel ei julgenud kohalikud töötajaid meile oma abi pakkuda, sest said kiiresti aru, et need Eesti tüdrukud teavad väga täpselt, mida teevad. Töö muutus iseenesest Tom Swayer’i aiavärvimiseks, kuhu kõik soovisid käed külge panna ja oma parima anda. Pille armas kommentaar meile selle kohta, et me oleme lihtsalt hämmastavad, et sellise näitusega hakkama saime, tõi pisara silma, sest tõesti näitus sai niivõrd professionaalne ja ilus. Niiet kell 22.15 jalutasime suure rahulolutundega välja näituseruumist, mis oli peaaegu valmis...

20. märtsi hommik leidis eestlased Pille köögis 400 volovani täitmas, millel oli 6 erinevat täidist (siinkohal suur aplaus Pillele, kes sellise menüüga lagedale tuli), mis siinkohal nende huvitavuse tõttu vajavad lihtsalt mainimist: peedi-sinihallitusjuustu, maksapasteedi-hapukurgi, kohupiima maitserohelise, suitsukala, porgandi-suitsujuustu, seenesalati. Lõikasime 255 kohupiimakoogitükki, ladusime Pille ema poolt Eestist saadetud komme kandikutele ning Pille enda poolt küpsetatud Eesti rukkileiva küüslaugustamisega.

Vaid loetud tunnid hiljem olime aga juba glamuuriks valmis. Jalutasime sisse Casa de la Cultura uhkesse saali, mis oli ... lihtsalt täiuslik! Avatud näituseruum, mida saalist eraldasid maitsekate sini-valgete lillekaunistustega snäkilauad (mille peale Pille sai kommentaari kultuurimajalt, et kas me saaks teilt tellida meie järgmise ürituse cateringi), lava, kus jooksid 700 pilti Eestist, kõlamas Eesti muusika ning 300 tühja tooli...

Peale uste avamist kulus nende täitmiseks u 10 minutit. Peale seda ... seisid huvilised tooliridade kõrval ja taga lihtsalt püsti. 40 pisikest mehhiko last, kelle lava äärtele istuma seadsime, nägid oma eesti rahvariietes lihtsalt vastupandamatult armsad välja. Ja publik ahhetas juba Eesti ilu virtuaaltuuri piltidel nähes. Ja peale Pille esitlust ning laste tantse kadus kogu snäkilaud näitusekülaliste kõhtu nii kiirelt, et keegi poleks neile isegi „head isu!“ jõudnud soovida...

Meie oma suurepärast toidulauda maitsta ei saanud rääkimata veinist, sest olime hõivatud pildistamistega, kuna peale iga lapsevanema, tahtsid meist pilti teha erinevad meediaväljaanded, keda oli päris mitu kohale tulnud k.a. kohalik Kroonika. Meie sinised rahvariidevööga kleidid pälvisid ka Eestisse suvel sõitva Mehhiko võrkpallikoondise tähelepanu, mistõttu ka osade palluritega tulid fotod ära teha

Ajaloolise dokumentaali ajaks oli saali jäänud oma pooled inimesed, kes vaatasid filmi, mis meie jaoks on ülimalt emotsionaalse väärtusega. Ja neile läks see korda. Väga paljud tulid pärast filmi meile ütlema suuri kiidusõnu ja olid ülimalt rahul kogu üritusega, sest sellist pole siin enne nähtud.

Meie tunnet kogu ettevalmistuse ja ürituse osas on raske sõnadesse panna, sest igas meie tegevuses tuli esile suur kodumaa armastus, mistõttu me nautisime iga protsessietappi ja suutsime raskustes meeskonnatöös ja tulistes diskussioonides siiski endale kindlaks jääda ja läbi suruda oma ideed ja nägemuse, sest kes oskab kõige paremini Eestist esindada kui eestlane ise.

SALSA!

2010-02-27T22:00:00.005-06:00

Esimese video Mehhiko elu kohta tegime Houstoni lennujaamas, kus rääkisime oma ootustest eesootavale aastale. Maarja üheks eesmärgiks oli õppida salsat tantsima, sest Ladina-Ameerika tundus võrduvat tants ja kuumad rütmid.

Salsaklasside küsimus oli üks esimesi, mille juures oma kolleegide ning sõprade abi palusime. Kuid siiski kulus – kõikvõimalike uskumatute juhuste kokkulangemise tõttu – suisa neli kuud enne kui lõpuks salsatundi jõudsime.

Meie tantsukool Salselia on üks pisemat sorti saal downtownis ehk mitte just liiga turvalises naabruskonnas. Tundub, et sama saaliga on ühenduses ka treeneri enda kodu ning temanimeline gordita-putka. Treeneriks on väga-väga lühike, ent erakordselt särtsakas Onis, kes ühtegi sõna inglise keelt ei räägi. Kuid, nagu ta ise ütleb, tantsides ei peagi sõnadest aru saama.

Esimesed kuu aega hoidsime – vähemalt endi meelest – väga madalat profiili, kuna salsatajate keskmine vanus on 35+ ning me ei teadnud kedagi, kes inglise keelt kõneleks. Tänaseks päevaks on salsatundidest saanud üks meie Mehhiko elu vaieldamatult parimaid aspekte ning seda suurest tänu erakordselt vahvale ja värvikale seltskonnale. Ootame elevusega kolmapäevi, et saaks kolm järgnevat õhtut tunnikese jalga keerutada. Kui algatuseks lootsime salsatundidest leida ka silmarõõme, siis juba esimesel korral sai selgeks, et selles osas polnud päris õige valik :D

Salsatrenn toob kokku uskumatult kirju seltskonna! On keskealised abielupaarid, kes ühise hobi otsinguil trenni tulnud. Ning vanemapoolne abielupaar, kus naine on oma kalli kaasa ilmselt väevõimuga salsasse tirinud, sest miks muidu peaks ta pea enne iga trenni napsuklaasist tuge otsima. Mees ise meenutab Kunksmoori kapten Trummi ja ka rütmitunne on tal ka selline ... õõtsuv ja juhuslik. Siis on trennis 5-6 vallalist – või miks nad muidu üksi tantsutrennis käiksid?!? – 35+ meest. Ja vähemalt korra on nad kõik üritanud meid kas peole kutsuda või autoga koju sõidutanud ;) Kõige värvikam neist on – välimusest tulenevalt – „itaalia maffiamees“, kes on pidevalt väga närviline ja 100% Mehhiko macho, mistõttu rütmitunne täiesti puudub, kuid enesekindlust jääb ülegi. Veel tantsitab meid 2 soliidsemas vanuses härrasmeest, kellest üks tantsib väga hästi ja on Kribu oma isiklikuks lemmikuks ja õpilaseks valinud, kuid teine ei saa asjale üldse pihta ning tundub nautivat lihtsalt seda, et saab kenadele välismaistele tütarlastele käe ümber panna – asi, mida salsas tegelikult üldse tegema ei peakski! On üks meievanune paar – Omar on suurepärase mäluga kombinatsioonide suhtes ja kui alguses oli ta emotsioonitu ja jäik, siis nüüd saab temaga väga palju nalja. Ent tema tüdrukule meeldime me sellevõrra järjest vähem... Noormees Antonio aka mister Konarlik küll väga püüab oma puusi liigutada ja tantsust tantsu teha, ent siiski on tema liigutustes ebakindlat robotlikkust. Aga talle tuleb au anda püüdlikkuse ja järjekindluse eest! On 30+ vallaline naisdoktor, kes pälvinud treeneri erilise tähelepanu. Ning ema ja tütar, kes kumbki eriti andekad tantsijad pole, ent Antonioga sarnast järjekindlust üles näitavad. Ning siis meie – kaks välismaist tütarlast, kelle madala profiili hoidmine ilmselgelt läbi kukkus. Õnneks on uus aasta meid salsaseltskonnaga jutusoonele ja sõbralikule lainele aidanud :)

Trenni algul soojendust tegemas

Kui salsatrennidega alustades oli naiste ülekaal märgatav, mistõttu treener edasijõudnute tundidest mehi kohale pidi kamandama, siis nüüd on puudus naistest, nii et mõnikord võib lausa viit meest oma järge ootamas näha. Huvitav, et salsatamine siinsetele meestele niivõrd peale läheb :)

Ootamatuks probleemiks osutus Maarja pikkus. Tampico mehed pole, nagu juba maininud oleme, kunagi kasvuga hiilanud, aga salsatrenni on sattunud rida ka Kribust lühemaid(!!!) meesterahvaid. Ja on ikka ebamugav tantsida, kui sa ei saa inimesele otsa vaadata, vaid pilk rändab hoopis üle pea vastasseina. Samuti päädib see tihtipeale kätega vastu pead saamisega, kuna lisaks üldisele pikkusele on ka nende meeste käed lühikesed, mistõttu keerutustega tuleb neil palju vaeva näha ning mõned lihtsalt ei suuda seda. Kapten Trumm on üks neist eriti lühikestest, kuid paistab silma veel oma erilise võttega teada anda, millal kombinatsiooniga peale hakata – kõdistuse/pigistusega käel või seljal :)

Enne trenni algust samme harjutamas

Ühesõnaga oleme salsas leidnud mõnusa ajaviite ja positiivsete emotsioonide allika. Järgmiseks sammuks on Tampico salsaklubide kaardistamine, et tants ka nö tavatingimustes käppa saada. Ja me lubame, et Eestis salsatame kindlasti edasi!

6 kuud Mehhikos

2010-02-17T07:09:00.002-06:00

Jätkame oma videoloengutega teemal "Kuidas siis läheb tüdrukutel kaugel maal?"

Andestust, aga sai tiba pikk, sest ka 6 kuud on pikk aeg, mistõttu on video kahes osas.

Kes ütles, et siin külm ei hakka kunagi?

2010-02-01T00:35:00.003-06:00

Seda postitust tahtsin kirjutada kohe vastavasse situatsiooni sattudes, kuid siis olid näpud kribamiseks lihtsalt liiga külmad.

Kui me esimest korda Pillet nägime ja vestlesime teemal Tampico ilm, siis olime veendunud, et siin ei tunne me sellist külma nagu Eestis ning isegi kui tuleb talv läheb jahedaks, nõuab see heal juhul jakki ja kampsunit.

Pille ei suutnud meid sel hetkel ka muus veenda, kuni tuli talv ja eriti just jaanuari algus pärast puhkuselt tagasitulekut.

Nimelt langesid temperatuurid 5 kraadini. Võite ju mõelda küll, et mis seal ikka, Eestis oli samal ajal -25. Aga me tundsime ikka tohutut külma, sest see tähendab, et samad kraadid on ka sul toas, kuna siinsetel majadel puudub soojustus ning sellele lisandub ka 70-80%ni ulatuv õhuniiskus. Ja nii on see iga hoone puhul. Kui Eestis on võimalik pärast karget pakast mõnusasse sooja koju minna, siis siin ei ole sedagi võimalust. Osadel peredel on aga varutud mitte just kõige paremad radiaatorid, mis aga neelavad hulganisti elektrienergiat. Meil sellist privileegi siin pole. Kuigi kui asi juba kippus väljakannatamatuks tahtsime käiku lasta sõbralt saadud ideed, kuidas oma väikse kahe auguga elektripliidiga tuba kütta.

Seega olime sunnitud oma kodus selga panema kõik oma soojad riided (õnneks ostsime lisa San Cristobalist), Pillelt külmaabina kandmiseks saadud mõnusad Hiiu villast kampsunid ning istuma oma magamiskottide sees kapuutsid peas. Olgugi, et magamiskotid jätsime puhkusele kaasavõtmata, siis suur tänu Enriquele, et ta siiski need meile kinkis, sest muidu poleks me oma kodus külmanädalat üle elanud.Kindad oleksid ka veel käes olnud, kui see poleks takistanud klaviatuuril toksimist.

Sel perioodil duši all käimine nõudis suurt vaprust, sest sooja vett jätkus kuni palsami pähepanekuni, mistõttu oli veelgi suurem motivatsioon minna deportivosse, kus sooja vett jätkus ja ka duširuum oli imekombel suhteliselt soe.

Uskumatuna tundus, et ka siinses riigis võivad olla lastel külmapühad, aga nii see just oligi. 8.jaanuaril oli Tampicos antud vanematele vaba voli lapsed koju jätta, sest temperatuur pidi langema alla 5 kraadi. Õpetajad muidugi pidid kooli minema, sest võis juhtuda, et mõni laps ikkagi oli kooli saadetud. Nii juhtuski, et kooli oli kokku tulnud u 10 last. 2 minu klassis, kes siis kõik need 7 tundi omavahel mängisid.

Kui siinses linnas vihm halvab elu, siis tuleb anda au mehhiklastele, kes külmale vastu peavad. Neil õnnestub ei tea kust välja võluda mitte just kõige paremad puhvaikad, kuid siiski soojad, ning vankumatult müüvad nad ikka oma tänavanurgal tacosid. Ka salsatunnid toimusid vastavalt graafikule, kuigi ühes ukseavas uks puudub. Ilmselt tulid inimesed kohale, kuna tants oli sel hetkel veel ainus võimalus sooja saada. Koomiline see muidugi oli, sest tantsiti sallide, mütside, kinnaste ja jopedega. Aga üle pika aja tundsin, kuidas mu varbad said soojaks.

Nüüd tundub, et kõige külmem aeg on läbi saanud ja taas saab t-särgi väel päeval ringi käia. Ootame aega, kuni saab hakata virisema selle üle, et 2 minutit õues viib su higist nõretava olemiseni, sest alates märtsist on tagasi palavus, mis iga päevaga aina uusi tuure kogub ja leevendust sellest saame alles siis kui taas Eestis oleme, mis siis on 8.juulil.

JÕULUPUHKUSE KOKKUVÕTTEKS

2010-01-10T18:33:00.004-06:00

15 päeva, 10 linna, 62 tundi bussisõitu, 6 hostelit, 3 ööd bussis ja umbes M$ 11 000 per face – selline on meie jõulupuhkus arvudes. Nägime Mehhiko erinevaid tahke indiaanlastega asustatud mägiküladest Kariibi mere helesiniste vete ja turistidega ülekuhjatud randadeni, ratsutasime džunglis ja hõljusime Sian ka’an’i looduskaitseala vetes, külastasime zapatistide vastupanuliikumise keskust ja tutvusime teiste seljakotiränduritega. Kribu ei jäänud haigeks – kui nohu ja sinikad välja arvata – kuigi olime ka selleks valmistunud.

Meile lubati, et hakkame Mehhikot armastama. Tuleb tõdeda, et meie arvamus mehhiklastest ei muutunud, kuid Mehhiko näitas end meile tõepoolest kaunimast ja põnevamast küljest.

Et teistele elu lihtsamaks teha (kuigi me oma kogemuse põhjal teise alati kuulata ei soovita!) ja ise natuke nalja saada, koostasime kohtade ja kogemuste TOP’i:

Parim hostel - valik oli raske, mistõttu on välja toodud ka eri kategooriate parimad ja halvimad ja lõpuks jäigi esikoht välja andmata, kuna ükski polnud päris 100% SEE

- Parim dušš – Maria Sabina Hostel, Playa del Carmen vs Halvim dušš – Hostel Lobo Inn, Tulum

- Parim hommikusöök – Hostel Lobo Inn, Tulum (pannkoogid ja puuviljad) vs Maria Sabina Hostel, Playa del Carmen (kesine continental breakfast, mis koosnes vaid moosisaiast)

- Parim extra – Hostel Lobo Inn, Tulum (tasuta jalgrattad)

- Parim seltskond ja atmosfäär – Poc-Na, Isla Mujeres (otse rannas, lahe rannabaar ja ühisruumid)

- Parim tuba – Maria Sabina Hostel, Playa del Carmen (rõdu, TV, suur peegel) vs Halvim tuba – Hostel Lobo Inn, Tulum (16 inimest toas, personal ei teadnud kunagi, millised voodid on vabad, mistõttu tuli ette ka topelt-bookimist)

- Parim asukoht – Maria Sabina Hostel, Playa del Carmen (sealsamas on peatänav, rand, Wallmart, bussijaam ...)

Parim pidu – Playa del Carmen – ideaalne peolinn, kus naiste elu tasuta klubisissepääsude ja jookide näol eriti meeldivaks tehtud!

Parim toit – hiinakas Calle 2 ja 5th Avenue ristis, Playa del Carmen – M$ 13 eest saab 1 suure lusikatäie liha või nuudleid, kusjuures 2 lusikatäit toitu on juba tõsine kõhutäis.

Parim rand – Isla Mujeres, kui on soov võrkkiiges jalgu kõlgutada ja rannabaari privileege nautida ja Tulum, kui küünarnukitunne ei tõmba.

Parim linn – San Cristobal de Las Casas – kõige kaunim vanalinn, ehe ja kultuurne vs Tulum – pisike kommertslik ning kallis küla kiirtee ääres.

Parimad varemed – Palenque – vihmaga eriti müstilised, pisut võssakasvanud ja mitte liialt ülerahvastatud ning ronitavad varemed vs Tulum – väikesel territooriumil kaugelt liiga palju rahvast ning ligipääsu keelavaid nööre.

Parimad suveniirid – San Cristobal de Las Casas – ideaalne hinna ja kvaliteedi suhe, ehe Mehhiko käsitöö. Samu asju müüakse Yukatani poolsaare eri paigus kuni 10 korda kallimalt.

Parim bussireis – Palenque – Tulum, 11 h – magasime kogu tee mõnusalt maha, kuigi tegemist oli tavalise 1. klassi bussiga ja mitte mugavama ADO GL-iga.

Parim tuur

- Parim giid – Sian ka’an’i Alberto – maia, kes teadis, millest räägib ja seda inglise keeles vs Halvim giid – Palenque ratsatuuri giid Alfredo, kes ei olnud meie küsimustele isegi hispaania keeles vastama.

- Parim hinna/kvaliteedi suhe – Xcaret – USD 62 terve päeva aktiivse tegevuse eest kaunis looduses, mille võtab õhtul kokku imeliselt lavastatud 2-tunnine kultuuriprogramm, mis juba üksi oleks kogu seda raha väärt!

- Parim elamus – Xcaret’i kultuurprogramm ja külastus zapatistide tugipunkti, kus Mehhiko seadustele vilistatakse.

Suurim pettumus – Chichen Itza õhtune tuleshow – kui hispaania keelt ei valda ja kõrvaklapid on otsas, on targem minemata jätta.

Blondim hetk – Maarja telefonikaotus baaris. Situatsioon järgmine: hakkame baarist koju minema. Maarja vaatab kella, paneb telefoni taskusse. Lähme trepist alla ja uksest välja, Kribu kogu aeg Maarja selja taga. Ja siis on telefon järsku kadunud! Helistamise peale teatab mahe naishääl midagi hispaania keeles, millest me aru ei saa. Aga ilmselt on pätt SIM-kaardi juba eemaldanud ja telefoni välja lülitanud! Ettekandja küsitlemisest pole tolku. Maarja on murtud. Ja järgmisel hommikul leiab telefoni omaenda jope salajasest tagataskust.

Kaotused – Maarja mobiiltelefoni kott, Myriami Friends’i DVD-d, Kribu fotokas ja nuustik :(

Kui keegi nüüd soovib sarnast reisi ise ette võtta, siis soovitame marsruuti selle mitmekesisuse tõttu soojalt ja anname hea meelega juhtnööre. AGA:

- Kui puhata ka soovite, siis palun varuge pisut enam aega. 15 päevaga on võimalik kõik kohad läbi tuisata, kuid rannas jõudsime vedeleda vaid 2,5 päeva, aga oleks kindlasti tahtnud rohkem! Samuti jäid paljud põnevad kohad – Cobá, Uxmal, Campeche, Cancun – hoopis nägemata.

- Mehhikos on reisimise kõrgajad jõulude ja lihavõtete aegu (kui lapsed on koolist 2 nädalat vabad) ning juulis-augustis. Meil olid kõigis kohtades broneeringud paar nädalat ette tehtud (v.a. Palenque, kus broneeringuid cabañadesse vähemalt high season'i ajal ei tehta). Igal pool poleks seda vaja läinud, kuid osades kohtades oleks me muidu öömajata jäänud... Kuna kohapeal hostelbookers.com'ist paremat hinda reeglina nagunii ei saa, siis soovitaksime pigem majutused broneerida kui plaanid enam-vähem paigas.

- Arvestage sellega, et eriti talvisel ajal on temperatuurid Chiapases ja Yucatani poolsaarel väga erinevad, mistõttu kott saab raske ja pool aega tuleb kaasas vedada kasutuna tunduvaid riideid.

- Kuna pesumajateenus on Mehhikos igal pool laialdaselt kättesaadav, siis pole väga palju riideid kaasa vedada mõtet, kuna neid on lihtne ja suhteliselt odav vahepeal pesta.

- Hostelites ööbides tasub endal kindlasti saunalina kaasa võtta, sest seda enamasti hinna sees ei ole ja rentimine on lõpuks mõtetult suur kulu.

Liiga palju asju, mida koguaeg kaasas vedada:D

- Veel tasub kaasa võtta tabalukk, kuna seda peaaegu kusagil kaasa ei anta.

- Ühiskasutatavad arvutid on olemas kõigis hostelites, niiet minimaalne Internetile ligipääs on tagatud. Seega kui pildid mälukaardile ära mahuvad, pole arvutit iseenesest vaja. Samas – kui meie poleks arvutit kaasa vedanud, poleks meil praegu reisist mitte ühtegi pilti...

- Kaasteelistelt võib saada huvitavaid nõuandeid, kuid oma silm on siiski kuningas – kõigile paratamatult ei meeldi ühed ja samas asjad! Meie oleks nii teenimatult jätnud vahele Playa del Carmeni ja veetsime üleliigsed 4 tundi ja M$ 80 Valladolidi ja Chichen Itza vahel reisides.

- Kui kusagilt on võimalik saada Mehhiko üliõpilaspilet, siis kulub see väga ära, kuna kõigi arheoloogiliste paikade sissepääsud on sellega tasuta ning paljud 1. ja 2. klassi bussipiletid 50% soodsamad.

- Meie ostsime Tampicost kaasa kiirputru ja –suppi, mis aga oli väga mõtetu tegu, kuna kõhtu täidavad väga edukalt ka bussijaamades müüdavad võileivad. Pisikesed toidupoed ja turud on igal pool olemas.

15.päev - Merida ja kojusõit

2010-01-10T17:07:00.002-06:00

Teine sleep-in päev, mida häirisid justkui kõrva ääres karjuvad naised tänavalt. Viimane puhkusepäev, mille veetsime Meridas – Yucatani poolsaare kultuuripealinnas.

Turismiinfost saime linnakaardi, kuhu peale märgitud mitmed tasuta muuseumid, kuid kuna tegu oli esmaspäevaga, siis olid pea kõik nendest kinni. Mistõttu ei jäänud meil muud üle kui lihtsalt mööda tänavaid jõlkuda kuni jõudsime välja Paseo de Montejole, mis rajati plaaniga matkida Champs Elyseed Pariisis või Paseo de la Reformat Mexico Citys. Avenüü oli tõesti ilus ja euroopalik. See on üks esimesi linnu Mehhikos, kus on võimalik mõnusalt jalutada suurlinnas. Teised Mehhiko linnad ei ole väga jalakäijasõbralikud (v.a San Cristobal).

Avenüü on ääristatud mitmete 19.sajandil rajatud villadega, kus mitmetes on säilinud ka autentne sisekujundus koos mööbliga. Üks maja on avatud ka külastajatele, mida otsustasime ka ise kaeda. Samas jõudnud majani ja vaadanud, et nad tahavad 50 peesot sissepääsu eest, otsustasime oma kitsa eelarve tõttu sellest loobuda ja jalutasime tuldud teed tagasi. Vahepeal põikasime läbi mõnusast Chocolateriast, kus Kribu tellis endale juustukoogi pulgakommid. Kõige huvitavam magustoit mida Mehhikos söönud oleme.

Samuti külastasime ka välismaalastele suunatud raamatupoodi, millest veetsime hea 45-minutit, sest häid reisi-ja kokaraamatuid oli seal mitmeid. Soetasimegi endale sealt ülivahva kokaraamatu, mis loodetavasti meie päevadesse toob vaheldust pastast, quesedilladest ja pudrust. Kribu tegi mulle ka jõulukingi Mehhiko kultuuri raamatu, mida lugedes saab vaadata, kas oleme Mehhikot ja mehhiklasi sama moodi tajunud.

Lõpuks tuli võtta taas oma kotid selga ning sammuda bussijaama poole, et alustada oma viimast bussireisi Veracruzi poole, kus meid järgmine päev ootas Myriam, et temaga Tampicosse sõita. Ostsime Oxxost kaassa bussi õhtusöögi ning seadsime end mugavalt bussi, et taas need 18 tundi bussisõitu maha magada.

14. päev - Chichen Itza

2010-01-10T16:33:00.003-06:00

Pettumuse valmistanud õhtune show ja teadmine, et Chichen Itza on koht, mille iga turist Mehhikot külastades tänu tema kaasaegse maailmaime staatusele ära soovib näha, suurendas meie skeptilisust enne külastust. Olime ju Tulumis näinud, kui ebameeldiv on trügida varemete vahel koos sadade teiste turistidega...

Chichen Itza üllatas meid aga positiivselt. Ala ise on nii suur, et massid segavaks ei muutu. Pigem häirivad arvukad suveniirimüüad, kes ennast iga rajakese äärde üles on rivistanud ja kõikvõimalikku kraami pakuvad. Positiivne on, et arvukuse tõttu on nendega edukalt võimalik ka kaubelda.

Chichen Itza on eri aegadel asustatud olnud eri hõimude poolt ehk lisaks maiade arhitektuurile on oma olulise panuse andnud ka sõjakam ja verejanulisem toltec’ite hõim. Ka meie teadsime seetõttu esialgu, et maiad on ühed verejanulised tegelased, kes igal võimalusel neitsite verd valasid ja pallimängijaid ohverdasid, kuid tuleb välja, et see oli tegelikult pigem toltecite rida ja nende verine kuulsus. Vaadata on palju, üks ehitis kuulsam kui teine, näiteks El Castillo, ehitis, mis kujutab maiade kalendrit ja mida mööda päikeseuss 20-21 märtsil ja 21-22 septembril ronib, Mehhiko suurim pallimänguväljak, cenote Sagrado, tähelepanuväärne looduslik kaev, kuhu ohvreid heideti või need end ise heitsid ning loomulikult observatoorium. Praegu tahaks öelda, et vaadake nüüd pilte, aga kahjuks ei saa, sest kaamera koos Chichen Itza piltidega läks oma teed :(

Chichen Itzast olime sunnitud tagasi Valladoidi sõitma, kuna bussid sealt Meridasse olid tolleks päevaks juba välja müüdud. Valladolidis rentisime hostelist rattad ja sõitsime cenote Dzitnup’i vaatama ja sinna ujuma. Kahjuks oli vesi pisut külmavõitu ja nunnude troopiliste kalade asemel ujusid seal kahtlased mustad vuntsidega kalad, kes meis erilist usaldust ei äratanud.

Teel tagasi otsustas ratta tagumises korvis olnud kotist minna jalutama minu armastatud fotokas. Me veetsime koos alla aasta ja ta oli parim pisike kaamera, mida endale tahta oskaks, mistõttu on tema minekust eriliselt kahju. Ma veel nii lootsin, et ta ilmub ootamatult paari päeva pärst kusagilt välja, aga kahjuks pole seda seni juhtunud. Niuts!

Valladolidi jätsime seejärel selja taha ja jõudsime õhtuks Meridasse. Meil oli hostelbookers.com’i kaudu tehtud reserveering hostelisse „A nameless place”. Taksoga kohale jõudes aga selgus, et seda kohta enam kahjuks ei eksisteeri. Polnud ka silte hosteli olemasolu kohta lähiminevikus – paik näis hüljatud ja mitte just liiga hiljuti. Tänaval kõndinud mees rääkis, et koha eakas omanik oli mõnda aega tagasi surnud... Ega siis midagi, LP lahti ja järgmise koha otsingutele! Sest kui raske see ikka olla saab ... või siiski?! Järgmised 5 hosteli olid kõik täiesti täis. Lõpuks jõudsime keskväljakuäärsesse San José hotelli, mille kohta LP ütleb väga tabavalt, et „suure koguse tugevatoimelise puhastusvahendiga on võimalik imesid teha” :) Koht ei olnud just kaunis aga siiski meie esimene privaatne ööbimine ja seda vaid M$ 90 eest per face.

13.päev - Kariibi mere puhkuse lõpp/Valladolid

2010-01-10T15:15:00.000-06:00

Hommikul tuli taas pakkida kotid ja jätta selja taha mõnus Kariibi meri. Samas ootasin ma paadisõitu, et üleval tekil veel viimast korda päikest võtta ja vaadata tagasi paradiisisaarele, kust rodu häid mälestusi kaasa võetud. Kahjuks juhtus aga nii, et teadmatusest ostsime piletid esimest kassast, kust saime pääsme Miss Victoriale, mis oli justkui väike kalalaev, kus päikesetekki loomulikult polnud ja klaasid ei paistnud mustusest läbi. Kribul ei olnud vahet, sest tema niikuinii magas.

Ees ootas meid Kanada abielupaari poolt kiidetud väike koloniaalstiilis linn Valladolid, kust on hea Chichen Itzasse minna.

Sel korral sõitsime 2.klassi bussiga ja vahe on ikka suur. 2.klassi buss on aeglasem, sinna võetakse seisma inimesi 2,5 tunniseks bussireisiks ning bussis levivad ebameeldivad lõhnad. Seega on mugavama sõidu jaoks väärt kulutada need kümned lisapeesod, mis sulle annavad 1.klassi bussi.

Valladolid oli tõesti selline mõnus väike linn, kus tundus justkui, et oleks ajas tagasi rännanud. Puudu olid veel kaarikud ja naised päikesevarjudega.

Hostel Canadaleria oli kirjeldustele vastav ülipuhas ja armas väike hostel koos romantilise aiaga – sobiv paarikestele, kuid võib olla mitte nii väga noortele sõpradele, kes tahaks rohkem actionit ja inimesi.

Kultuurišoki saime kätte söögiplatsil, kus teenindajad ootasid, et sa ise nende juurde läheksid tellima ja toitu kätte saama. Algul me seda muidugi ei teadnud ja ootasime ikka tubli kümmekond minutit, et keegi meid teenindaks kuni nägime, et bling-bling tüüp meid enda juurde viipab tellimuse esitamiseks. Tekib küsimus, mis mõte on üldse siis teenindajal?

Õhtul aga läksime Chichen Itzasse (Maiade linn, mis on pälvinud koha maailmaimede nimistus) valguse ja helide showle. Sõit sinna kestis aga LP lubatud 30 minuti asemel 45 minutit ja siis saime 2 km lähedal asuvasse Pistesse, kust tuli ööpimeduses püramiidide juurde kõmpida. Kahjuks olid meie ajaks juba otsa saanud tõlkekõrvaklapid, mistõttu tuli meil kogu showd hispaania keeles kuulata ja see võttis ära poole maagia sellest showlt, sest valgusemäng üksi jäi väheseks ja mingeid huvitavaid helisid me ka ei kuulnud (peale mehe meie selja taga, kes terve show konkreetselt rögastas).

Pärast showd polnud meil päris täpselt aimu, kuidas me tagasi Valladolidi saame, nii et läksime maantee äärde mööduvaid busse ootama. Mööda sõitis aga üks takso, kus kaasreisijaks üks naine, kes pakkus et jagame taksoarvet, nii et saime 100 peesoga Valladolidi tagasi.

See oli ka esimene õhtu, kus enne keskööd magama saime, sest see sobis sellisesse vaiksesse ja uinuvasse linna ülihästi.

12. päev – Isla Mujeres

2010-01-10T15:13:00.002-06:00

Kuigi olime 1. jaanuari õhtuks broneerinud hosteli Cancunis, et ka sellele turistimekale silm peale visata, võlus rand meid nii piiritult, et sündis otsus Isla Mujeresele veel üheks päevaks kauemaks jääda. Ja nüüd kõik pöidlad pihku, et keegi tagantjärgi mu krediitkaardilt Cancuni kasutamata ja tühistamata jäetud hosteli broneeringu eest raha ei kasseeriks, eks!

Aasta esimese päeva veetsime taaskord rannas, aga mitte enam hostelilähedases liivarannas vaid saare lõunaosas kivisel-kaljusel Playa Garrafón’il. Sest seal sai lõpuks ometi rannast snorgeldada! Olin seda kogu reisi eriliselt oodanud, sest miks ma muidu Eestist kogu snorgeldamiskraami kaasa pakkisin?! Lisaks olid ranna sissepääsupileti (M$ 50) hinna sees ka mõnusad lamamistoolid... Kõik oli väga tore ja vesi selgemast selgem ja kaladest küllastunud kuni saabus suur Ameerika perekond, kes vee sogaseks ajas ja kalad põgenema sundis...

Õhtul võtsime kumbki vastavalt oma äranägemisele veel saare ööelus viimast ;)

Jutud, et Isla Mujeres on väike ja igav saar, kus saab ainult rannas lesida ja kus mitte midagi ei toimu, on liialdatud. Päevasele tuurile Cancunist sinna tõesti minna ei soovitaks, kuid aja maha võtmiseks ja paaripäevaseks päikese nautimiseks sobib see küll lihtsalt suurepäraselt!

11. päev - paradiisisaarel Isla Mujeresel

2010-01-10T14:16:00.003-06:00

Kui juba õhtu- ja ööpimeduses jättis saar meile kustumatu mulje (kujutage nüüd ette öösel täiskuu ajal rannaliival lesimist), siis hommikul astusime toast välja praktiliselt liiva sisse, tundus tõepoolest, et oleme paradiisis. Hostelist avanes otse vaade merele ning mõnus soojus tervitas meid. Inimesed olid superlahedad ning enamik neist on kuid Mehhikos rändavad noored Lääne-Euroopast, Inglismaalt, Austraalist, Kanadast või USAst. Samas juhtusime kokku ka ühe Läti tüdrukuga Tanjaga, kes aga oma kodumaalt lahkus juba 4 aastat tagasi Inglismaale õppima ja nüüd 9 kuud kestval ümbermaailmareisil chillib.

Aga mis sa muud ikka sellel saarel teed, kui bikiinid selga ja randa. Eelmisel õhtul tutvusime austraallase Nikiga (kes on sündinud Tonga saartel vaikses ookeanis), kes meid oma „perekonda“ võttis, mis tähendas, et suure kambaga suunduti juba varem välja valitud rannaplatsile, kus tunde sai end kana kombel praadida ja vahepeal mõnusas puhtas Kariibi meres jahutada. Kui kõht tühjaks läks, suundusime lihtsalt mõnele väikesele tänavale odavale tacojahile ning pärast seda randa tagasi.

See oli ka ühtlasi aasta viimane päev, mida läksime ära saatma ja uut aastat vastu võtma saare keskväljakule.

Enne seda varustas Kribu end Mehhiko kombe kohaselt viinamarjadega, mida count time igal sekundil koos sooviga süüa tuleb. Samuti on mehhiklastel uskumus, kui kanda uusaasta ööl punast pesu, on uus aasta armastust täis. Kui kanda kollast, siis toob see endaga kaasa raha. Ja roheline pesu peaks tooma ohtralt tervist. Kuna me tunneme puudust armastusest, siis võite arvata, mis värvi pesu meil sel õhtul seljas oli;)

Sel õhtul aga viisid minu ja Kribu teed meid lahku, mistõttu uut aastat me koos vastu ei võtnud. Mina võtsin selle vastu koos inglaste ja austraallasega ning linna ainukeses klubis La Luna, kus on vaid seinad, sest katust siinsetel majadel üldiselt vaja pole:D Kribu võttis selle vastu Jo ja kahe ameeriklasega ning Kanada abielupaariga, kellega tutvusime Tulumis. Tema tantsis platsil varajaste hommikutundideni. Seega juhtusime uuesti kokku järgmisel hommikul.

Aga tuleb tunnistada, et aastavahetusetunnet ei olnud – miskit on ikka pildil valesti, kui kannad vaid kleiti, plätusid ja oled varvastega rannaliivas. Samas ei kurvasta, kuna selline aastavahetus on ikka miskit erilist, mida ilmselt lähiajal enam ei tule.

10. päev - Playa del Carmen/Isla Mujeres

2010-01-10T14:08:00.001-06:00

Nagu heal AIESECi konverentsil oli ka meie reisil kätte jõudnud aeg sleep in’iks. Lõpuks ometi! AGA – selle hea plaani rikkus kella 12-ne check-out kohustus, mis tähendas et lõpuks saime ühe reisi lühematest unedest :)

Playale jõudes avastasime, et olime Tulumi hostelisse maha jätnud oma ID-kaardid ja maksnud M$ 50 rohkem. Õnneks sai Maarja kahelt norrakalt küüti ja käis neil Tulumis isiklikult järgi. Vastasel juhul oleksime neist ilmselt siiani ilma.

Me plaanisime Tulumist Isla Mujeresele jõuda millalgi ... vara. Aga sõit Playalt Cancuni võttis 2 tundi, Cancunis tuli leida sobiv collectivo Puerto Juarez’i sadamasse ja siis sai 20 min praamisõitu nautida – ja kell oligi märkamatult saanud 8 õhtul :) Sadamas tegime järjekordse heateo kogukonnale ja lasime enda pagasi pakiveoks kohandatud jalgratta kõrval lonkides Poc-Na hostelisse toimetada. Broneering aastavahetuseks Mehhiko vanimas ja mitmete hinnangute kohaselt siiani parimas Poc-Na hostelis muide on miski, mis tekitab palju kadedust :) Sest Poc-Na on backpacker’ite teada-tuntud kogunemispaik, mille rannabaaris väidetavalt on saare ühed mõnusamad peod (sellele me siiski 100%-list kinnitust ei saanud, aga 2 margariitat M$ 40 eest on siiski hea diil).

Poc-Na’s ootas meid juba ees Jo, saksa tšikk, kes Tampicos oma praktikat teeb. Tema oli saare mõnusid nautinud juba nädalapäevad ja oskas meid kohalike kommetega – nagu naiste tasuta jookide happy hour Om’is – aegsasti kurssi viia.

Miks Isla Mujeres ja mitte Cozumel? Sest me tahtsime snorgeldada, mitte sukelduda ja LP kohaselt on see parim valik kui plaanis külastada vaid ühte Mehhiko Kariibi mere saart.

Poc-Na vahetus läheduses asuv Playa Norte on looduse poolest kiitust igati väärt, kui ainult keegi keelaks üles panna Sol’i vihmavarje ja ritta laduda plastiktoole... Aga õnneks on olemas ka ranna need osad, kus palmide vahel ripuvad võrkkiiged ja võib lesida „baldahiinvoodil”.

9.päev - Xcaret ja Kribu sünnipäev

2010-01-10T12:32:00.005-06:00

Hommik algas takjasest möödahiilimisega, kuna öösel kupatati ta meie toast ühisruumi diivanile magama ja oh hoidku jumal selle eest, et ta meiega Xcareti kaasa oleks tulnud.

Õnnestus ja minek ühele kallimale tuurile (tavapakett maksis 62 USD) sai alata. Õnneks taaskord ei läinud kogu raha omanike taskusse, vaid selle rahvuspargi floora ja fauna kaitseks nt kilpkonnade arvukuse tõstmiseks.

Xcaret ise oli kunagi Maiade linn, kuid nüüdseks on see muutunud lõbustus-kogupere ökopargiks, millest grupp Mehhiko ettevõtjaid on loonud väga hea bisnjaagi. Kui huvitab siis www.xcaret.com

Pargi sissepääsu juures vahetatakse välja su päikesekreem ökoloogilise kreemi vastu. Esimese asjana aga suundusime plätusid ostma, kuna nii minu kui Kribu varbavahed otsustasid meie vastu koos vandenõu välja kuulutada.

Park on ühelt poolt loomaaed – vabalt ringi lendavad suured papagoid Cuacamayad, ahvid, jaaguarid, delfiinid, haid, raid, ülisuured kilpkonnad, lamantiinid (hülged), flamingod, kalakasvandus, liblikate paviljon. Samuti suur taimekasvatus – orhidee kasvuhoone, seenela, dzunglipark, sinise agaavetaime põld (sellest siis valmistatakse tekiilat). Teiselt poolt veepark – võimalus hõljude maa-aluses jões ligi läbides niimoodi kilomeetri. Negatiivne selle asja juures on aga see, et korraga läheb vette mitukümmend roosavestiga inimest, nii et mingeid mööduvaid manöövreid pole võimalik teha ja pärast poole tee läbimist hakkab natuke külm. Samuti on võimalus seal ujuda koos haide ja delfiinidega, kuigi meie hinnangul ei ole see lisaraha väärt, kuna ujumise asemel pead sa tegelikult ühe koha peal seisma ja ootama, kuni delfiinipoiss su juurde tuleb ja sa teda katsuda saad. Xcaret asub mere ääres, nii et kui tahad natuke aega maha võtta, siis on võimalik rannas lesida. Samuti läks käiku minu eelmisel päeval ostetud snorgeldamiskomplekt, millega sai spets snorgeldamiskohas koos troopiliste kaladega ujuda.

Kolmanda osana on pargis võimalik pea iga tund osa võtta mõnest kultuuriprogrammist, kus tutvustatakse kohalikku muusikat ja riietust, näidatakse trikke hobustel jne.

Kui algul tundus, et 12 tundi peaks olema piisav kogu pargi atraktsioonidest osa võtmiseks, siis lõpuks jõudsime pooled pakutust läbi käia/ära teha.

Aga kõige ägedam osa Xcaretist leidis aset õhtul – nimelt 2 tundi kestev Mehhiko vaatemäng oli minu jaoks reisi üks tipphetkedest. Algas see täielikus pimeduses, kus kõikidele pealtvaatajatele jagatud küünlad täitsid terve areeni (kuhu võis mahtuda ligi 10 000 pealtvaatajat).

Show oli jaotatud kahte ossa – 1.osa oli läbilõige Maiade elust-olust keskendudes enim palju kõneainet pakkunud maiade pallimängule, mis sümboliseeris päeva ja öö või siis all-ilma jumala ja paradiisi jumala vahelist võitlust. Mängu käigus üritatakse kummist palli vaid puusi kasutades 3 meetri kõrgusel asuvast kivist rõngast läbi aidata. Kuna see on niivõrd keeruline, siis tavaliselt saadakse mängu jooksul üks punkt ja see võistkond on võitnud. Samas kui üldiselt võiks ju võidu üle rõõmustada, siis Maiade mäng lõppes veriselt – nimelt ohverdati pärast mängu võitja võistkonna kapten, või siis kaotajavõistkonna kapten või hoopis keegi sõjavangidest. Ajaloolased pole veel konkreetses versioonis kokku leppinud.

Samuti näidati, kuidas tulid hispaanlased põliselanikke alistama ja ristiusustama.

2. osa showst näitas tänapäevast Mehhikot läbi osariikide tantsude ja laulude. Viimse detailini välja töötatud etendus koos professionaalidest koosneva artistide trupiga ja elava muusikaga. Lihtsalt imeline. Seega lunastasime pärast etendust ka CD kasutatud lauludega.

Kuna tegu oli ikkagi Kribu sünnipäevaga, siis tuli õhtul seda ka kuidagi tähistada ja Playa del Carmen oli juttude järgi selleks just kõige sobivam paik. See oli esimene kord reisi jooksul, kus oli põhjust jalga panna kõrged kontsad, teha meik ning selga panna peoriided. Kui arvasime, et olime takjast lahti saanud, siis 5.avenüül peotänavale (Calle 12) liikudes nägime teda enda ees kõndimas, mistõttu lükkasin Kribu kõrvaltänavasse, kus ootasime mõne hetke, kuni õhk oli puhas.

Parim osa Playast on aga see, et kõik klubid on priid naisterahvastele ja vähe sellest, ka joogid on tasuta. Seega öö jooksul käisime läbi 3 klubi, millest parim oli Blue Parrot. See asus täpselt rannas, nii et mõnus briis sahises juustes kui kuumade ladina rütmide all liivasel tantsuplatsis jalga sai keerutatud. Jahutust sai baarileti ääres kiikedel või võrkkiiges tasuta kokteile nautides. Samas on Playa ka teada tuntud koht, kus väikest puhkuseromanssi arendada. Näiteks taksojuhid esialgselt küsimuselt „Taxi?“ jõuavad kiiresti järgmiseni „Mexican boyfriend?“. Seega ei olnud meil keeruline tantsupartnereid leida, kuid keerulisem oli neist lahti saada. Seetõttu jätsime ühes kohas oma brasiilia ja argentiina noormehed pika ninaga hiilides vaikselt klubist välja, sest üldiselt „ei-d“ Playal ei tunnistata. Suundusime siis teise klubisse, kus aga mõne aja möödudes nägime tüüpe taas, mistõttu sõna otseses mõttes hüppasime lavalt alla ja jooksime tagaukse kaudu tänavale. Siis juhtusime aga ühe kelneri peale, kes meid oma baari kutsus ja peibutas meid tasuta jookidega ja kuna meil oli vaja tänavalt ära saada, siis võtsime pakkumise vastu. Kuid tegelikkuses ta põhimõtteliselt „müüs“ meid seltskonnale noormeestele, kellest siiski kiiresti eemaldusime.

Pidu lõppes pool 6, kus väsinult, kuid õnnelikena vooditesse heitsime. Enne ristisime 29.detsembri parimaks puhkusepäevaks, sest see oli niivõrd hästi ja mitmekülgselt ära sisustatud.

8. päev – Tulum

2010-01-10T12:29:00.005-06:00

Uus katse Tulumi varemetega läks õnneks, sest sel korral olime targemad ja järgisime Lonely Planet’i soovitusi. Ärkasime vara-vara ja sõtkusime roosade rataste seljas avamise ajaks varemete juurde. Ilma massideta on inimeste kiitus Tulumi varemetele täiesti mõistetav! Säravsinine meri, järsud kaljud, valge liiv – need maiad olid loodusvaadete gurmaanid!

Ja siis läksime randa! Päike säras kõrgel ja alus meie parimale puhkusepäevitusele sai auga pandud :) Usinad ehitasid liivapüramiidi ja mitte-usinad lugesid raamatut maiade ettekuulutusest. Tulumi randa kiidavad kõik ja kiidame ka meie. AGA. Tulumi rand on hea siis, kui on soov vaiksema ja looduslikuma rannapuhkuse järgi. Inimmasse seal ei ole, palmid ja valge liivaga rannariba on imekaunid. Aga rohkelt rannabaare ja infrastruktuuri sealt ka oodata ei maksa, niiet vihmavarjuga margariita järgi tuleb siiski minna Playa del Carmenile või Isla Mujeresele (Cancunist hüppasime oma reisil üle, niiet seda ei oska kommenteerida). Ja rannast snorgeldada siiski ei saa, selleks peaks võtma eraldi tuuri, mis rannast pisut eemale riifile viib ja selle hinnaks on USD 16.

Saabus aeg Tulumist Playa del Carmen’isse liikuda. Olime seda minekut edasi lükanud, kuna uskusime jutte, et sealne rand pole pooltki nii kaunis kui Tulumis, inimesi on liiga palju ja ka linn ise pole „tõeline Mehhiko”. Jõudime kohale – and we just loved it! Playa del Carmen oli just see, mida tol hetkel vajasime! Chill peolinn, kus oli põhjust ennast üles lüüa ja kõrge kontsaga kingad (jah, need olid meil tõesti seljakotis kaasas!) jalga panna. Playa meenutas – kui ranna lähedus ja metsikult lahe ööelu välja jätta – kohati liigagi palju Tampicot, st et ka seal on olemas kõik USA-päritolu poed ja söögikohad. Playa rannabaarid ja –restoranid on just sellised, mida Kariibi mere puhkusest unustades endale ette kujutad ja kus on eriti tore romantikat teha ja klaasikest head veini nautida. Playa turistitsoonis jääb mulje, et kõigil on alati ja kogu aeg puhkus! „Tõeline Mehhiko” koos odava söögi, collectivo’de, kohalike elanike jms on ka Playal täiesti olemas kui rannast mõned tänavad ülespoole liikuda. Sealt leidsime näiteks reisi parima söögikoha – odava ning maitsva hiinaka (Calle 2 ja 5th Avenue ristis), kus õhtul oli näiteks võimalik omaniku pere kõrvallauas nuudleid mugida. Playa randade kohta ei oska me aga midagi kosta, sest päevasel ajal me sinna ei jõudnudki. Aga tundub, et need lähevad inimestele peale ja vähemasti on igati normaalne plätudes ja bikiinides randa jalutada.

Ööbisime Maria Sabina Backpacker Hostelis, mille suurimaks plussiks on asukoht otse peatänava ääres ehk elu tuiksoonel ning vaid 8-kohalised toad normaalse dušši ja sooja veega! Ja ülisõbraliku personaliga, kes oskab linna parimaid peokohti soovitada.

Kuna Eestis oli selleks ajaks juba 29. detsember kätte jõudnud oli paras aeg tähistamisega pihta hakata. Wallmart’ist leidsime oma lemmik külma juustukoogi ja happy birthday’d vilistava küünla. Igati vääriline avapauk, ühesõnaga.

Peab veel mainima, et Tulumist korjas Kribu kaasa „takja”, kes uskus, et on oma ellu leidnud midagi nii asendamatut, et vähemalt enne oma reisi lõppu ei ole tal mingit põhjust sellest loobuda. Aga meie plaanidesse see ei sobinud, sest meie olime tšikkide tuuril ja tahtsime seda täiel rinnal nautida! Niisiis tuli veel samal õhtul ette võtta takjatõrje – päris huvitav, kui sa pole enne isegi mitte teadlik olnud sellest, et oled andale takja külge korjanud ja kui takjas on selline väga järjekindel tegelane :)*

* Vabandused mõistujutu eest, aga Google translator on eesti keele kui salakeele staatusele halvasti mõjunud.

7. päev – Sian Ka’an

2010-01-10T12:24:00.006-06:00

Sian Ka'an’i biosfääri kaitseala kuulub UNESCO World Heritage nimistusse, mis meie reisi marsruudi planeerimisel andis igale kohale oluliselt plusspunkte juurde. 1.3 millioni aakri suurune troopiline ala kuulub Mehhiko prioriteetsete kaitstavate piirkondade kohta, kuna sellest mõlemas suunas mööda rannikut tegeldakse ulatusliku massiturismi arendamisega. Sian Ka'an, maiade keeles "seal, kus sünnib taevas", on paik, kus kohalik maiade kogukond tegeleb ökoturismi arendamisega ja kogu teenitud raha investeeritakse kogukonna hüvanguks. Mistõttu olime vaatamate oma vägagi piiratud eelarvele valmis 8-tunnise tuuri eest maksma USD 99 per face. Kaitseala on koduks 800 taime- ja 350 linnuliigile, seal elavad jaaguarid, puumad, otselotid, ämblikud, mõiraahvid, krokodillid ja erinevad kilpkonnaliigid. Lisaks peidab džungel endas 23 erineva arheoloogilise paiga varemeid.

Alberto, meie giid, on ise maia, teab, millest räägib ja seda väga heas inglise keeles. Ta oskab valmistada nii templite ehitamiseks kasutatud mörti (mida keedetakse mürgistest taimedest nädalapäevad maa sisse kaevatud augus), oskab puukoorest nätsu valmistada, teab, milliste taimedega erinevaid haigusi – ussihammususi, peavalu vms ravida – ja suudab laulu järgi eristada 350 linnuliiki. Meie pisikesse reisiseltskonda kuulus veel 50ndates abielupaar prantsusmaalt ning 30ndates paar USA-st koos mehe emaga.

Päev algas põhjaliku ülevaatega maiandusest ja ringkäiguga džunglis. Saime vastused peaaegu kõigile maia-teemalistele küsimustele, millele umbkeelsed giidid varem vastata polnud osanud. Maiad nimelt ei ohverdanud inimesi ja ei lasknud neitsite verel templitrepist alla voolata. Seda tegid hoopis osades paikadsed hiljem samad linnad üle võtnud toltec’id. Maiade jaoks on tavaline elada hea tervise juures 100+ aastaseks, kuna nad tunnevad õigeid lastetegemise nippe (mida meile ei avaldatud). Templitrepist kõnnitakse üles külg ees, kuna keegi pole piisavalt vääriline, et jumalatele otse silma vaadata. Kogu tarkust endasse ammutades valasid samas metsaaluses kogu oma viha meie peale välja kõik kohalikud sääsed :)

Džunglimatkalt jõudsime laguuni äärde, kus pakuti maitsvat puuviljasnäkki. Sealt ronisime paati, nautisime suurel kiirusel üle vee tuhisedes kõige kaunimat sinist vett ja võtsime päikest.

Ja siis algas päeva parim osas – looduslikus kanalis „hõljumine”. Saime päästevestid mähkmetena jalga, hüppasime vette ja veetsime toreda tunni kilomeetripikkusel rajal mangroovijuurte vahel vooluga kaasa hõljudes. Kuigi graafikujärgne aeg oli juba hiline, viidi meid veel snorgeldama kaunisse, ent suhteliselt külma järve, kust saavad alguse maa-alused koopad...

Seda päeva on raske sõnadesse panna. Sest loodus on lihtsalt võrratu, kohalikud inimesed vahetud ja südamega asja juures. Niiet päeva lõpus tunned, et su raha läks õigesse kohta ja oled hulga huvitavate maia-faktide võrra rikkam.

6.päev - Tulum

2010-01-09T23:29:00.001-06:00

Bussist välja astudes olime justkui jõudnud teise riiki. Hommikul kell 7 oli väljas juba väga soe ning päike säras kõrgel. Sõime juba kell 7 hommikul oma esimesed tacod ning võtsime takso Hostelisse Lobo Inn, mis asus Tulumi linnast umbes 4 kilomeetri kaugusel. See oli hostel, kus jagasime tuba 14 noormehe-neiuga. Hosteli suureks miinuseks oli, et lubatud 24 tunni sooja veel asemel saime külma vett ja väga ebameeldiva vannitoa, kus WCs olles tahtsid põlved läbi WC ukse tungida. Nii kitsas lihtsalt oli.

Hostelis end sisse seadnud ning lõpuks pesta saanud (Palenque „vannituba“ just ei olnud kutsuv), läksime turistituurile varemetesse. Suured turismibussid ning mitukümmend meetrit looklevad turistide sabad ei olnud hea märk. Ja tõepoolest, kuna Tulumi varemed olid oma suhteliselt väikse pindala tõttu selgelt ülerahvastatud peamiselt Ameerika turistidest.

Samas see Maiade linn kohe kindlalt asub kõige ilusamas paigas – Kariibi mere kaldal, mistõttu see vaade varemetele ja sinisinisele merele oli juba iseenesest inimeste vahelt trügimist väärt, kuid pildistamistuuri jätsime siiski ülejärgmise hommiku varahommikusse, et ennetada turistide voolu.

See oli ka meie esimene Kariibi mere rannapäev. Terve rannik on täis randu, kuid samuti on ka rannikule rajatud mitmeid hotelle, mis teeb avaliku ranna leidmise keeruliseks, kuid pärast mõningast jalutamist lõpuks leidsime selle mõnusa suure ja suhteliselt loodusliku ranna-ala. Looduslik seetõttu, et nendes randades on väga vähe baare ning ranna-ala on suhteliselt lai, mistõttu ei teki ka kilud karbis tunnet. Liiv on Kariibi mere kaldal valge ning vesi paistab mõnusalt läbi, kuid kuna tegu on siiski talvega, siis vesi ülisoe polnud, kuigi Eesti mõistes võib seda selleks küll pidada.

Pärast randa avastasime, et taas on inimesed toas vahetunud ja Kribu peale oli kolinud üks ameerika tüüp, kelle nimega on Kribul siiani raskusi, nii et kutsume teda Stormiks (originaalnimi peaks olema Stram). Ta oli kohe varmalt valmis meiega sõprust sobitama, kuna ta reisis üksi ning nuh ka meile kulus ära üks uus tuttav.

Õhtul läksime oma kahe uue USA tuttavaga (pärast Stormi saime tuttavaks ka Andyga) ratastel linna peole. Nimelt oli meie hostelil peale suure miinuse ka suur pluss – tasuta jalgrattad. Meie, tüdrukud, saime endale roosad korviga rattad ning helkurvestid ja suure luku, mis tuli üle keha vinnata. Igal juhul oli see peoleminek üks lõbusamaid, keskkonnasäästlikumaid ja ka odav. Tulum ise linnana on aga natuke igav, kuna seal peale ühe peatänava praktiliselt midagi muud ei ole ning suurt baari või klubivalikut ka mitte. Sõitsime jalgratastel läbi linna ning lõpuks peatusime ühe mõnusa terrassiga baari juures, kus aga terrass oligi selle koha ainus võlu.

Kribu aga suutis peolt naastes üles leida ühe vähestest tänavapostidest, mille tagajärjel kukkus ta kotist välja kaamera, mis õnneks teda seal veel hommikul ootas.

5.päev - Palenque (Chiapas)

2010-01-09T22:54:00.003-06:00

Hommik algas varakult dzunglihelide saatel – ilmselt papagoid, ahvid jm loomad söögiks jõuluõhtust alles jäänud bimbo sai. Võtsime suuna džunglis peituvatele varemetele. Enne aga tellisime endale pärastlõunaks hobused, millega džunglit minna avastama.

Õnneks oli meie ööbimiskoha juurest võimalik kiirelt ja lihtsalt võtta collectivo, mis meid 20 peeso eest varemeteni viis. Enne tuli lunastada endale veel 22 peeso eest rahvuspargi pääse, mille lõpuks saime tasuta tädi eksimuse tõttu ning peale selle maksis ta meile veel lisaks 6 peesot. Samas kaotasin mina kohe 51 peesot, kuna unustasin kaasa võtta oma fake Mehhiko üliõpilaspileti, mis kõikidesse arheoloogilistesse paikadesse võimaldab prii sissepääsu. Rumalus ei hüüa tulles.

Varemete juures aga käis juba varakult suur möll. Kohe hüppasid juurde mitu giidi, kellest üks oli valmis 700 peesose tuuri tegema meile 400 peesoga. Samas tundus see ikkagi liiga kallis, mistõttu läksime ise koos Lonelyga paika uurima.

Esimese templi juures hüppas meie juurde noor poiss, kes pakkus dzunglituuri 150 peeso eest. Me oleme aga ihned ja ei taha väga maksta asjade eest, mida pole varem eelarvesse planeerinud. Seega ütlesime viisakalt „ei“. Aga poiss ei jätnud jonni. Langetas hinna 100le ja üritas purssida inglise keelt. Kui me ikka nõus ei olnud, oli ta nõus 30-minutise tuuri tegema meile tasuta. Ilmselt oli tal vaja oma sõprade ees, kes seda kauplemist kõrvalt pealt vaatasid, oma võimekust tõestada. Seega olime nõus –tundus see justkui seiklus. Meie üllatuseks tundis see 14-aastane Maya poiss end džunglis kodus olevat, sest teadis ta palju Mayade ravimtaimedest, näitas milline näeb välja kakaopuu. Samuti, millisest taimest saada sigaretile filtrit. Oli näha, et ta ei tee seda mitte esimest korda, sest teadis ta iga puu juures, kuidas saada kõige paremat fotot. Samuti näitas meile, kuidas liaanidel kiikuda ja ronida. Tema sooviks oli ka näidata meile džunglis peituvaid järvi, millest osasid teavad vaid kohalikud ja kus saab privaatselt ujuda, kuid jätsime selle osa vahele. Poiss oskas ka Mayade keelt ja andis meile teada, kuidas on meie nimed Maya keeles – mina olen Zac ja Kristiina Mol. Kuna ta osutus ääretult teadlikuks ja professionaalseks giidiks, otsustasime talle lõpuks maksta 100 peesot.

Kuna fotosessioon osutus pikaks, sai enne templite juurde suundumist fotoka aku tühjaks, mistõttu iidsest linnast pilte ei ole.

Varemete vaatasime ajaks otsustas taevataat meile kaela saata tugeva vihma, kuid see ei morjendanud meid üldse, vaid pigem lisas kogu kohale maagilisust, sest koht asus mägede vahel, kuhu tekkis müstiline udu. Palenque Mayade arhitektuuri üks parimaid näiteid, mille hiilgeaeg oli aastatel 615-683 pKr. Aastani 1746 oli linna olemasolu teadmata, kuna oli see mattunud džunglisse. Kõik, mis Palenquesse on rajatud, on tehtud ilma metalltööriistu kasutamata, inimtöö näol kasutamata isegi loomi.

Maa-ala on suur ja lai ning ääretult positiivne on asjaolu, et kõikide templite otsa ja sisse saab ronida, mis lisas ekskursioonile väärtust, kuna templimaalinguid ja graveeringuid oli võimalik oma silmaga kaeda ja kõrgelt kogu alale vaadates, oli näha kogu paika džunglisse mattununa.

Pärast varemeid ootas meid 21-aastane Alejandro hobustega. Kribul oli vaja aga kohe alguses Alejandroga hobused vahetada, kuna tema hobune ei allunud käsklustele. Seda ei teinud ka järgmine hobune, kes pidevalt pidi kõike närima, mis tee ääres leidus. Kõik tundus algul nii põnev, kuna ratsutamine džunglis tundus asi, mida lihtsalt ei saa tegemata jätta. Mingi aja pärast sai aga selgeks, et see on pigem rahulik loksumine mööda Alejandro vanaisa maa-alasid. Lisaks ei olnud Alejandro just väga sõnaaldis ning isegi minu püüdlused temaga hispaaniakeelset vestlust alustada jooksid kiirelt liiva. Tema kiituseks tuleb aga öelda, et juhul kui üks meist oleks tema tüdruk olnud, siis oleks see olnud üks ülimalt romantiline kohting, sest vaated mägedele ja džunglile olid lummavad. 2-tunnist ratsutamisest sai 3 tundi ja valutavad jala- ning tuharalihased.

Tuur meie ööbimiskohas

Pakkisime aga taaskord oma asjad (seekord kõik soojad riided kõige alla, sest ootamas ees soe Kariibi mere piirkond), tegime veel viimased pildid džunglist ning liikusime taas bussijaama, et võtta 11 tundi kestev bussireis Tulumi, mis asub Quintana Roo osariigis. Seega lahkusime ohtlikust Chiapase osariigist ilma et midagi hullu oleks juhtunudki. Nii et kõik Enrique hirmud olid asjatud.

4.päev - San Cristobal de las casas

2009-12-28T00:05:00.003-06:00

Jõululaupäev algas perekondlike vestlustega ja läks üle hard-core suveniirishopinguks, mille tulemusena omame nüüd valikut värvilisi vöid, pontšosid (Mehhikost ei saa ju ilma lahkuda :P), kootud hipikotte, pajalapp-kanu, kaunistatud pastakaid, ehteid jms vahvat kraami. Kinnitame siinkohal veelkord meile antud nõuannet, et suveniire tuleb osta just Chiapasest – need on seal imeilusad ning imeodavad. Ahvatlevaid pakkumisi teevad näiteks tänaval oma kaupa pakkuvad maya naised ja lapsed. Kui aga ühelt midagi osta otsustad, tormab sulle neid kallale terve pilv. Nagu tuvisid saiaga söötes näiteks, aga antud juhul satud ise saia ossa… Ostlemise kõrvalt leidsime aega ka linn lõpuks ometi päevavalguses üle vaadata ja tõesti, tegemist on lummava paigaga. Kohvimuusem, mille külastust kannatamatult ootasin, oli oma ekspositsiooni küll Emiliano Zapata eluloolise ülevaatega asendanud (ja väidetavalt riigi parim kohv jäigi meil proovimata!), kuid piilusile sisse katedraali ning XXX kirikusse ja ronisime XXX mäe otsa linna vaatama. Treppidel ronides puutusime kokku uudse kerjamismeetodiga. Grupp lapsi palus meil vihikusse kirjutada oma nimi ning rahvus. Lehekülje viimase rea pealkirjaks aga oli summa suurus, mille nende koolile annetada otsustad. Ja summasid vaadates olid nad sel moel vägagi edukad olnud!

Suveniirid kotti pakitud ja jõuluõhtusöök OXXO-st ostetud (singi-juustu võikud ja saiakesed), oli aeg võtta suund džunglisse, Palenquesse. Kuna meil broneeringut polnud (cabanadesse neid lihtsalt ei tehta!), oli värin hinges, mis meist täpselt 24. detsembri õhtul keset džunglit saab: Petlemma lauda stseeni päriselus etendada ei olnud just soovi… Suletud reception meie plaanitud ööbimiskohas ja närviline taksojuht polnud just parim algus, kuid õnn oli meiega ja Rakshitas cabanades sealsamas oli meile ruumi – ühes onnis koos ühe matkaselli ja ehtekunstnikust hipiga.

Jõulutuledes džungel koos rõõmsate regge-rütmidega oli kirjeldamatult lummav! Hääled, soojus, niiskus – kõik kokku moodustab eriti müstilise ja ürgse koosluse, kus isegi kapist vastu vaatav cucaracha ei suuda und röövida :) Ühtegi muud looma me oma esimesel ja kahjuks ainsal džungli-ööl aga ei näinud.

3.päev- San Cristobal. Pärismaalaste külad ja zapatistid

2009-12-27T23:20:00.002-06:00

Meie plaanide kohaselt pidime kolmapäeva veetma linna vaadates ja hobuste seljas lähedalasuvaid mayade külasid avastades. Õhtul hostelis tuuri kohta uurides pisteti meile aga nina alla hoiatav tekst, et hobustega tuure nemad ei vahenda, kuna hobuseid peetakse halbades tingimustes ja nende eest ei hoolitseta hästi. Samas saabus Rosscosse aga Manuel Alternative Tours’idest, kes pani järgmiseks päevaks kokku grupi, mille sihtpunktideks pärismaalaste külad San Juan Chamula ning San Andres ja zapatistide vastupanuliikumise tugipunkti (nimi meenub hiljem). Kuna tuur tundus parajalt pöörane, et olla huvitav, võtsime M$ 350 maksnud pakkumise vastu.

Manuel jäi järgmisel hommikul küll tuuri alustamisega 45 min hiljaks, kuid kokkuvõttes oli ootamine seda väärt. Meiega samas minibussis olid juba kohad sisse võtnud 3 prantslast, šveitslane ning austerlane. Algatuseks võtsime suuna San Juan Chamula külla. Nägime kohaliku kunstniku poliitilise alatooniga maale, turgu, kirikut ning surnuaeda. Templo de San Juan on kuulus oma tugeva positiivse energiavälja poolest, mille olemasolu Manuel meile kätest kinni hoides ja peamassaaži tehes ka altari ees demonstreeris :D Kirik ise on ennenägematu segu katoliiklusest ja mayade traditsioonidest. Nii võib seal pühakute kujude ees näha traditsioonilisi ravitsejaid – curanderos – kes seal oma rituaale läbi viivad. Kirikus on arvukalt traditsioonilistes kostüümides naisi põrandal küünalde ees põlvitamas, toeks coca-cola pudel – huvitav kombinatsioon igatahes. Surnuaed oli väga värviline ning räpane. Riste leidub seal kolmes värvis – mustad neile, kes surnud kõrges vanuses, valged noorelt lahkunutele ning sinised kõigile, kes sinna vahepeale jäävad.

Edasi võtsime suuna oma tegeliku sihtpunkti, zapatistide asualade poole. Zapatistide liikumine ilmus avalikkuse ette 1. Jaanuaril 1994, NAFTA asutamise päeval. Ejército Zapatista de Liberación Nacional (EZLN, Zapatista National Liberation Army) alustas oma tegevust sõjakalt okupeerides San Cristóbal de Las Casase ja veel 3 linna Chiapase osariigis. Mehhiko armee taastas kontrolli linnade üle mõne päevaga ning ujutas osariigi sõjaväeüksustega üle, mistõttu on Chiapas täna tõenäoliselt üks turvalisemaid osariike kogu riigis. EZLN seob globaliseerimisvastased ning rahvuslikud sloganid, eesmärgiga parandada kõigi inimeste elujärge läbi võrdsema ressursside jaotuse. Eelkõige on nende eesmärgid sisuliselt riiklikud (peamiselt põlisrahvaste õiguste eest seismine ja elujärje parandamine), kuid kuna sõjakuse hülgamise järgselt toetavad nende tegevust ka mitmed rahvusvahelised NGO-d, rõhutavad nad nüüd ka näiteks globaliseerimisvastasust ja ökoturismi. Zapatistid kannavad musta suusamütsi-maski. Nad elavad suletud kogukondades, kuhu on rajatud ka näiteks haiglad ja koolid, mille ülesandeks pakkuda võrdset ligipääsu teenusele kõigile, kes seda vajavad. Keda nende tegevus põhjalikumalt huvitab, võib vaadata www.schoolsforchiapas.org, http://en.wikipedia.org/wiki/Zapatista_Army_of_National_Liberation.

Meie külastasime, mis on olulisim zapatistide tugipunkt. Esmalt viis Manuel meie dokumendid suletud värava taha kontrolli. Esimeses majas „kuulas meid üle“ ehk pani kirja meie nime ja rahvuse noortest suusamaskiga tüüpidest koosnenud seltskond. Seejärel viidi meid kahe vanema zapatisti juurde. Kes nad hierarhias täpselt olid, on raske öelda. Ka nemad täheldasid mõlemad kaustikutesse üles meie nimed ja rahvused ning rõõmustasid, et neid on tulnud vaatama-kuulama nii rahvusvaheline seltskond. Ruum ise meenutas ülekuulamistuba, kus kaks maskides meest istuvad ühel pool lauda, laes ripub ere üksik lamp ja teisele poole on üles rivistatud seltskond rahvusvahelisi tudengeid. Aga õnneks oli tegemist sõbralike inimestega, kes turistide külaskäigust pigem rõõmu tundsid ja seda kui head turunduskanalit nägid. Saime hispaaniakeelse ülevaate zapatistide tegevusest ja eesmärkidest läbi aja. Täna kutsuvad nad end küll jätkuvalt „võitlejateks“, kuid relvad on asendunud muude mõjutusvahenditega, sõnumit levitatakse peamiselt internetis ja toeks on võetud INGO-d. Samas ei välista nad jätkuvalt relvade haaramist kui selleks vajadus peaks tekkima. Zapatistide „leiba, rahu, tööd ja maad“ eesmärgid on armsalt naiivsed. Need kujutavad maailma, kus kõigil on parem elu, võrdsed õigused ja võimalused, kuid tegevus ja sammud selle saavutamiseks on kohati küsitavad. Aga Manuel ennustas, et aasta pärast, Mehhiko iseseisvuse 200. aastapäeval, algab revolutsioon, niiet vaatame seda asja :)

Küla kõik hooned on kaunistatud erksavärviliste maalingute ja sloganitega. Eluolu on askeetlik, to say the least.

Õhtu veetsime mööda linna ekseldes ja baaris nimega „Revolution“ koos oma ühe-õhtu-sõpradega Kuubat vabastades.

1. ja 2.päev Tuxtla ning San Cristobal

2009-12-27T20:42:00.002-06:00

Kui esimese planeerimisega pidime oma reisi pikad sõidud tegema lennukiga, siis kitsa eelarve tõttu tuli teha ümberarvestus bussiga reisimiseks, sest buss on siiski 2 x odavam ning tegelikult ka lõppkokkuvõttes mugavam.

Naisena reisida on aga ikka ilmselgelt väga raske, sest meie mõlema seljakotid said nii rasked, kun kaasa tuli pakkida reisi esimese poole jaoks soojad riided ja teise poole jaoks sooja ilma riided ning loomulikult igasugu kreemid, juustesirgendaja jne.

Esimene bussisõit suunal Tampico-Tuxtla Gutierrez möödus lennates, sest 20-tunnisest sõidust kolmveerandi magasime ja ülejäänud aja vaatasime arvutist „Friendsi“. Buss ise oli mugav ning ostsime enne reisi kaasa endale koerakonti meenutavad padjad, millest paremat reisipatja ilmselt annab otsida.

Tuxtla Gutierrezesse jõudnuna otsustasime raha kokkuhoiu eesmärgil (kuna pakihoid röövis meilt 161 peesot) ise kaardi järgi Colectivode alguspunkti orienteeruda, et sealt kanjon Sumidero paadituurile minna. Raskusi tekitas aga alguspunkti paikapanek, mistõttu otsustasime, et targem on ehk küsida abi kohalikelt. Kõik 6 mehhiklast suutsid meid erinevatesse suundadesse juhatada ning kaardil ei suutnud meie asukohta keegi täpselt paika panna. Ega saa ka pahaks panna, sest Tuxtlas on tänavate nimed peaaegu et samad nagu Calle 5a Poniente Norte ja Calle 5a Norte Oriente. Ilmselt on ikka enda mõistus ja suunataju siinses riigis reisimiseks kõige õigem. Siiski saime mingil hetkel aru, et oleme piisavalt kaugel jalutamaks sihtpunkti ja pidime loovutama 35 peesot taksole.

Colectivo viis meid kiirelt ja ebamugavalt (istusime põhimõtteliselt varuratta otsas) Tuxtla lähedal asuvasse külla Chiapa de Corzo. Nii kui colectivost välja saime, hüppas meie juurde noor mees, kes pakkus paadituuri. Kuna me seda ju tahtsimegi, olime siis nõus. Õnneks saime aga õigel hetkel aru, et tema pakub meile privaattuuri 200 peeso eest 30 minutiks. Ütlesime viisakalt ei ja otsisime õiget reisipakkujat. Seda ei tulnud kaua otsida, kuna „müügimehed“ on kõikjal ja nad teevad kiirelt sinu eest otsuseid.

Saime selga endale päästevestid ning 21 teise turistiga asusime siis kiirpaadiga kanjoni poole teele. Sees valitsemas ärevus, sest me ju ei teadnud, mis meid ees ootab. Mida edasi me sõitsime, sest ahhetama ja ohhetama hakkasime, sest avanev vaade oli imeilus. Minu hinnangul 150-200 meetri kõrgused kaljud kahel pool jõge, kus kasvamas kaktused. Hulgi veelinde, alligaatorid ning ahvid ringi siblimas. Aga ilmselt räägivad pildid enda eest.

Jõudnud tagasi Tuxtlasse võtsime järgmise bussi San Cristobali, mis asub 3000 meetri kõrgusel merepinnast mägedes ning mida peetakse ilusaimaks ja üheks autentsemaks linnaks Chiapase osariigis representeerimas maiade kultuuripärandit. Sinna sõit võttis vaid 1 tund 15 minutit ja maksis meile kui Mehhikos õppivatele üliõpilastele vaid 21 peesot. Üliõpilaspiletiga on muidugi koomiline see, et oleme üliõpilased Mehhiko algkoolis. Eestis selline trikk kindlasti läbi ei läheks, aga me siiski oleme Mehhikos. Kellelgi isegi ei teki küsimust.

Teel San Cristobali paistis kaugelt juba mäe otsas kõrguv tuledes „kuusk“. Olime vaimselt ette valmistanud end külmaks ilmaks, kuid bussist maha astudes saime alles teada, mida see tegelikkuses tähendab. Takso viis meid kenasti Rossco Backpackers hostelisse, kus öö maksis 119 peesot jagades 8 inimesega tuba (see on esimene ja ainuke koht, kus toas on vaid tüdrukud). Hostel ise oli väga kihvt – oma lõkkeplats, köök, kus sai ise süüa teha, väga meeldiv teenindus, puhas ja mõnus boheemlaslik koht kõikidele, kes mingil hetkel oma reisist otsustasid San Cristobali külastada. Naljakas oli see, et imelik oli kuulda inglise keelt ümberringi, sest Tampicos ei kuule seda kuskil. San Cristobal aga on oluline turismikeskus, mistõttu pooled linnatänavatel liikuvad inimesed on turistid ja teine pool turiste teenindavad kohalikud. Hostel aga oli ilma igasuguse soojustuseta. Seega pikk soov minna kindlasti duši alla, tuli külmale alla andes kuni hommikuni maha vaikida. Väljas oli ilmselt 9 kraadi ja tubades siin küttekeha puudub, mistõttu öö tõotas tulla ääretult külm. Panime selga oma kõik soojad riided (neid ei ole just palju) ning läksime linna peale. Mina armusin San Cristobali juba esimesest hetkest, sest mägikülad ja –linnad on mulle alati väga meeldinud. Kitsad tänavad, madalad majad, majade taga kõrguvad mäed, linnatuled mägedes ööpimeduses. Imeline. See on ka esimene Mehhiko linn, kus näeme korralikku ja ilusat vanalinna, mis ei ole vaid vaese elanikkonna elamispaik. Vanalinna käib elu ning armsad ja õdusad kohvikud-söögikohad kutsuvad inimesi tänavalt. Tänavapildis näeb aga väga palju kohalikke indiaani naisi oma käsitööd müümas laps rätikuga seljal ja tihtipeale ei olnud nendel lastel just väga soojasid riideid, rääkimata emadest, kes mõnikord käisid täitsa paljajalu.

OH ÕNNIS PUHKUS ON ALANUD

2009-12-22T23:47:00.008-06:00

Eile (21.detsembril) hakkas meie kauaoodatud ja kaua ettevalmistatud puhkus Lõuna-Mehhikos. 2,5 nädala jooksul reisime seljakottidega marsruudil Tampico-Tuxtla-San Cristobal-Palenque-Tulum-Playa del Carmen-Isla Mujeres-Cancun-Chichen Itza-Merida-Veracruz-Tampico.

Täpsemat kaarti võib näha siit

http://maps.google.com/maps/ms?ie=UTF8&hl=en&msa=0&msid=106372475231238493283.000478e2cc5af81b42edb&z=6

Mõningad pildid kohtadest, mida reisil külastame. Järgmistes postitustes on aga näha, kas need ka tõele vastavad:)

Oma silm on ikka kuningas. Aga teie silmad peavad siiski leppima meie silmadega.

Kanjon Sumidero

Palenque

Tulum

Playa del Carmen

Isla Mujeres

Chichen Itza

KUIDAS ME VERACRUZIS SÖÖMAS KÄISIME*

2009-11-28T20:26:00.003-06:00

*See postitus oli igavesti pikka aega mustandites - palun vabandust :)

Hernán Cortés maabus Veracruzis 21. aprillil 1519, asus Mehhikot piirama ning suutis 1521. aastaks asteekide impeeriumi purustada. Meie saabusime Veracruzi (569 000 elanikku), mis asub piki rannikut Tampicost ~500 km lõunas, laupäeval, 14. novembril, kuna Mehhiko revolutsiooni aastapäeva puhul jäi esmaspäeval kool ära ja meie käsutuses oli seetõttu pikk nädalavahetus. 500 km võib Eestis või Euroopas tunduda nohu, kuid siin võtab selle läbimine ~9 tundi, arvukalt teeauke ja lustakaid jutte ja metsapeatusi :) Meie roadtrip’i juhtival positsioonil istus taaskord Myriam, puhast verd jarocho (ehk veracruzlane).

Jällegi räägivad pildid selgemat keelt meie seiklustest. Eesmärgiks oli täiel rinnal turistida – kuidas see välja kukkus, on juba iseküsimus. Algatuseks tegime loojuva päikese paistel 45-minutilise laevatuuri sadamas, nautides vaadet linnale merelt. Veracruz on Tampicoga võrreldes erakordselt kaunis just seetõttu, et rannapromenaadi ääristab tõeline city, eriti just Veracruziga ühekssulanud Boca del Río linna poolses osas. Nautisime õhtusööki linna tuntuimas ning kohalike seas ülipopulaarses restoran-kohvikus Gran Café de la Parroquia, kus kohvi valmistatakse sada aastat vanade seadmetega. Serveerimisel valatakse kohv kõrgesse klaasi joana poole meetri kõrguselt ning selle peale rohkelt piima. Kelnerid on soliidses eas härrasmehed, kes lusikaga klaasi pihta löömise peale uue kohviportsu serveerivad. Nimetet kohv aga osutus õhtuse aja kohta suisa nii kangeks, et röövis meil mitmeks tunniks une ...

Pühapäeval jooksime mööda Baluarte de Santiago kindlustornist, vaatasime ringi kohalikus linnamuuseumis, mille tasuta sissepääsule lisandus, samuti tasuta, ülipõhjalik giidituur. Nüüd siis teame, et moonutatud peakuju oli ennemuiste siinmail jõukuse näitajaks ning et Veracruzi vanemad majad on ehitatud kaunitest korallidest. Edasi kiirustasime akvaariumisse, kus tegime läbi klaasi nägusid haidele ja muudele veeloomadele. Ja siis läksime neidsamu tegelasi sööma La Antigua mereannirestorani koos Myriami vanaisa ja onu perega. Linnake on lisaks maitsvatele mereandidele kuulus veel puudega kaetud Casa de Cortés’i ehk 16. sajandist pärit tollihoone ning Ameerika kontinendi ühe vanima, ilmselt 1523. aastal ehitatud Ermita del Rosario kiriku poolest. Peale seda valmistasime Myriamile muulil kõndides piinlikkus eestikeelseid laste laulumänge esitades – „Mu mütsil on kolm nurka”, „Mul on üks tore tädi”, „Kui sul tuju hea, siis ...” ja karulaulude popurrii olid vaid mõned esitamisele tulnud meistriteostest. Peale õhtusööki vanaisaga saabus varane uni, et järgmiseks pikaks ratastel veedetavaks päevaks värskust koguda.

Hommikut alustasime vara värskendava suplusega hotelli basseinis, et sellest, meie hinnangul selgelt ülehinnatud, paigast viimast võtta. Hommikusöögiks olid Zempoalas asuvate varemete kõrval soped. Püüdisme aru saada, miks linnamuuseumi giid tungivalt oli soovitanud meil seda kohta külastada, tundsime puudust skaudist, kes päikese asendi või sambla asukoha järgi ilmakaari oleks seletanud, et me oleks aru saanud, kus üks või teine püramiid asub (LP ilmakaartel põhinevast kirjeldusest polnud seal kivide vahel meile suurt kasu :), ronisime oma esimese püramiidi otsa ja shoppasime suveniiripoest Mayade kalendrid. Kõik, kes viimast endale veel soetada soovivad, kiirustage!, sest kalendri kohaselt on maailma lõpp lähedal – aastal 2012.

Kuna pikk sõit on minu jaoks alati seostunud ka vähemasti pisukese roadtrip’imisega, siis suutsin ka nüüd suruda programmi huviatava tee peale jäänud atraktsiooni – Grupo Ecologista Vida Milenaria külastuse Tecolutlas. 35 aastat tagasi alustas hellitavalt „Papá Tortuga’ks” hüütav mees rannale munema tulnud merikilpkonnade munade kaitsmist. Tänaseks päevaks on üks kilpkonnaliik sel moel väljasuremisest päästetud ja munadest järglaste saamise tõenäosus kasvanud 1%-lt 6%-le. 2008. aastal saadeti vabatahtlike jõupingutuse tulemusena rannalt teele enam kui 70 000 koorunud kilpkonna, kes ise järglaste saamiseks pasliku ikka jõudes sinna tagasi pöörduvad. Meie saabusime külla kilpkonna-abistamise hooaja lõpus, kui vannides sulistasid viimased, järgmisel päeval teele saadetavad kilpsud, nende hulgas ka üks albiino. Keskus tegutseb annetuste toel – on võimalik osta kõikvõimalikke kilpkonna-teemalisi suveniire. Meiega tulid koju kaasa kilpkonna-kujuline vilepill ning pisike tiigrisilmast kilbiga kilpkonnakujuke.

Kokkuvõttes oli Veracruz igati vaatamist väärt, kuigi must see vaatamisväärsuseks Mehhikos teda siiski pidada ei saa. Rannapromenaad on lummav, mereannid viivad keele alla, samas kui linn ise on sõbralik ja igati armas. Kõhu saime igatakes kenasti täis :)

IKKA EDASI JA EDASI, MITTE SAMMUKESTKI TAGASI

2009-11-28T20:12:00.008-06:00

3 kuud kooli on märkamatult läbi saanud ning 3 nädala pärast on lõpuks esimene vaheaeg tulemas. 3 peatükki raamatust on lõpetatud ja mis on siis tulemused? Need, kes on juba loomult tublimad ja viitsivad õppida, on targemaks saanud, õppinud lisaks lausetele nagu „May I go to the bathroom?“ „May I drink water?“ mitu uut lauset ja mitukümmend uut sõna ning oskavad ka neid kirjutada. Muidugi on ära õpitud ka minu poolt enimkasutatud laused nagu „Into your schoolbag“, „Open the books “, „Be quiet“, „Sit down“ , „I don’t know“. Üks tüdruk räägib minuga pikad jutud inglise keeles, sest tal juba 3 aastat inglisekeelset lasteaeda seljataga ning mina olen tema ainus võimalus keelepraktikaks.

See aeg pole kerge olnud, üliraske ka mitte. Väljakutsuv küll. Laste seas on mul mitmeid düslektikuid, kes suudavad tahvlilt sõna „five“ kirjutada maha „evif“ või etteütlustes kirjutavad iga sõna valesti kasutades pidevalt samu tähti nt osmoso. Samuti on lapsi, kes käivad psühholoogi juures, kuna neil on suured käitumisprobleemid. Tunnis on need lapsed pidevalt põrandal roomamas, kui sa nendega räägid, siis nad teevad nagu ei kuulaks, mõtlevad välja rida põhjusi, miks on neil vaja WCsse või arsti juurde minna (isegi lähevad nii kaugele, et pissivad püksi selleks, et ema kooli tuleks). On ka üks laps, kes on üle elanud raske trauma (nägi pealt oma venna surma), mis on põhjustanud magamatuse (ta magab vaid 2 tundi päevas). Kõik need probleemid eeldavad igale lapsele personaalset lähenemist, kuid selle saavutamine on raske. Olgugi et meil on 2 õpetajat 18 lapse kohta, siis jääb sellest ikkagi väheseks. Tunnis tuleb kiiruga kontrollida kodutööd vanematele tagasiside saatmiseks, lastevanematega toimuvad kohtumised tundide ajal, ning kui laps ei jõua päevikusse kirjutada, tuleb see töö tema eest ka ära teha. Kohati tundub, et mingit progressi osade õpilastega ei toimu, sest nad lihtsalt ei tööta kaasa ja isegi kui nendega personaalset tegeleda, siis piisab vaid minutiks oma pilgu pööramisest teistele lastele, kui tüüp on juba oma kohalt jalga lasknud.

Hea on tõdeda, et saame oma kaasõpetajaga väga kenasti läbi ja üldiselt oleme samal lainepikkusel, kuid meie lähenemine tundidele on pisut erinev. Mina tahan iga tundi alustada teatud sissejuhatusega, et neid viia inglise keele lainele nagu mingi mäng, laul, tants, kuid Adlin lajatab kohe täiega -> nt kopeerige uus sõnavara tahvlilt või kirjutage 5 korda oma sõnavara ümber. Samuti on nüüd tõesti selgeks saanud, et pärast tundide lõppu keegi siin lisaks midagi järgmiseks päevaks teha ei taha (samas ega sandikopikate eest ei saa ka rohkem eeldada), mistõttu kasutatakse tunniaega selleks, et näiteks stende ette valmistada või teha vajalikku paberitööd tunnistuste täitmisel, mis tähendab, et laste õpetamisega siis ju tegeleta. See aga ei ole meie arvates just parim lahendus. Samuti tuleb mul tunnis leida ikkagi taktitundeline viis ütlemaks, kuidas üht või teist sõna hääldatakse, sest näiteks „cut“, „busy“, „bus“, „dining room“ ei ole kirjapildi järgi hääldamiseks (proovige ja see kõlab koomiliselt, mistõttu on tegelikult naljakas kui nii räägitakse, aga õppe-eesmärgil tuleb mul oma kaasõpetajat aeg-ajalt parandada).

Kahjuks olen aga järjest enam pettumas siinses koolis. Samas ei tea, kas saan süüdistada siin kooli, sest tundub, et kogu loo juured peituvad ühiskonnas. Avastasime, et siinsed õpetajad saavad vaid kommiraha oma suurt energiat nõudva töö eest, mis tekitab küsimuse, kuidas nad üldse ära elavad? Isegi kui oled siin õpetanud aastaid, sõltub su palk juhtkonnaga läbisaamisest ja ega ka kõige soositumad õpetajad üle 4000 krooni kuus ei saa. See muidugi näitab hästi, kui palju just õpetajaametit siinses riigis tunnustatakse ja kui palju sellest lugu peetakse. Samuti koheldakse kohati õpetajaid justkui me ei oleks mitte keegi. Näiteks põhjustest, miks laps koolist ära võetakse, ei saagi õpetaja teada või kui on soov teha klassides laste vahel vahetust, siis öeldakse, et õpetajal pole alust sellist ettepanekut teha. Samas, kes teab ja tunneb lapsi paremini -> kas õpetaja, kes veedab nendega iga päev 3 tundi või direktsioon, kes näeb neid kooli tulemas ja koolist lahkumas? Mingeid otsuse läbirääkimisi õpetajatega ei toimu ning kui mingi informatsioon on vaja meile edastada või siis kui on mingi kaebus, siis seda ei räägita läbi, vaid direktsiooni poolt saadetakse keset tundi kiri. Samuti ei luba direktsioon lastel mänguasju kooli kaasa tuua ning pärast tunde peavad nad rahulikult mänguväljakul istudes vanemaid ootama (kujutage nüüd ette neid 6-aastaseid, kui nad on eelnevalt põhimõtteliselt 6 tundi järjest pidanud ühes klassiruumis istuma).

Aga ma ei kurda, sest ikka jätkuvalt meeldib mulle see, mis ma teen ja kui mõni lapsevanem ütleb, et tema laps on tõesti tublimaks ja paremaks muutnud inglise keeles ning ütleb sulle „Aitäh“, siis see vist ongi parim tasu ameti eest. Samuti on lapsed mu väga omaks võtnud ja paljud saadavad mulle joonistusi kirjutustega „Te Quiero, Miss“ ning juba 1,5 kuud pole keegi enam nutnud hirmust, et nad minust aru ei saa. Seega võib öelda, et selles osas on progress toimunud-> mina saan rohkem lastest aru ja nemad minust.

Tormilinn El Tajín

2009-11-19T21:46:00.004-06:00

7. novembril, vahetult peale haiglast naasmist ja keset ravidieeti sõidutas Myriam meid El Tajíni. Tegemist on püramiididega, mille tsivilisatsiooni kõrgaeg jäi vahemikku 600 ... 900 AD ning mis hüljati siis, kui eestlased juba muistset vabadusvõitlust pidasid. Varemed asuvad Tampicost ~4 tunnise autosõidu kaugusel lõunas, Papantla linna lähedal. Hommikul Tampicos veel sadas, kuid El Tajíni jõudes paitas päike nii mõnusalt, et soetasime endale M$30 eest lustakad õlgkübarad.

Enne sisenemist saime osa totonac'ide rahvakillu volador'i tseremooniast. Viis meest ronivad kõrge posti otsa, neli keerutavad selle ümber teist otsa pidi keha külge kinnitatud nöörid, viies mängib posti otsa kinnitatud platvormil chirimía’t, väikest trummi, mille külge on kinnitatud vilepill ja nelik sooritab pea alaspidi, LP-d tsiteerides, a slow-motion bungee jump’i. Ja nii turistide rõõmuks ühe korra asemel aastas, nagu iidsetel aegadel tavaks oli, lausa kolm korda päevas. Tseremoonia näol on ühe tõlgeduse kohaselt tegemist viljakusriitusega, kus „lendajad” saadavad appihüüde universumi nelja kaarde. Iga osaline teeb ümber posti 13 tiiru ehk kokku 52 tiiru – nii nädalate arv aastas kui oluline number hispaanlate sissetungi eelses Mehhikos, kus tunti nii 365-päevast päikese-kalendrit kui 260-päevast riituste-kalendrit, mis langesid kokku iga 52 päikese-kalendri aasta järel. Etenduse järel korjatakse pealtvaatajatelt annetusi ja lubatakse sümboolse tasu eest turistidel endaga koos pilti teha :)

Aga kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis vaadake parem pilte :)

iNFLUENZA - NEGATIVE. DENGE - NEGATIVE. WELCOME TO MX, YOU HAVE GASTROENTERITIS!

2009-11-04T19:33:00.016-06:00

Ma pole Eestis mitte kunagi oluliselt haige olnud, mind pole kunagi opereeritud ja ma pole mitte kunagi haiglas sees olnud. Aga see, et ma olen erinevatel põhjustel külastanud nii Pärnu, Tallinna kui Tartu traumapunkte on ilmselt märk sellest, et ... trouble has a way of finding me.

Niisiis istusime esmaspäeva hommikul kell 6.10 hommikul Huejutlast Tampicosse suunduvasse bussi. Sest kõik hilisemad olid – õnneks, nagu hiljem selgus – juba välja müüdud. Lugesime kummalist sugar cube, mille Alfredo mulle andnud oli ja jäime magama. Tund hiljem ärkasin kohutava külmatunde, pea- ja lihasvalu ning palavikuga. Järgmised 3 tundi Tampicosse saabumiseni suutsin vaid vaikselt vigiseda. Mainitud sümptomid olid aga ainsad, mida seagripil kindlasti teadsin olevat – äkiline haigestumine koos kõrge palaviku ja tugeva valuga. Niisiis ehmatasin Maarjat uudisega, et mul on nüüd seagripp ja Tampicos peame kohe Pillega ühendust võtma (sest muidu ei saaks keegi meist aru!) ja haiglasse minema (reageerimisaeg influenza’l on 72 tundi ja kodused palavikualandajad teevad asja ainult hullemaks). Taksosõit ja kodus veedetud pooltund enne Pille tulekut möödusid täielikus udus. Ronisin autosse samades riietes, millega enne voodist tõusin (küüned Halloweenist veel musta küünelakiga kaetud :), panime kõik respiraatorid näo ette ja kihutasime linna parimasse erahaiglasse nimega Bene (Beneficencia Española de Tampico).

Kell oli 11 kui haiglasse jõudsime. Kuna bürokraatia ruulib, oleks kindlustustingimustele vastavat influenza-testi tegemine võtnud tohutult aega. Seega maksin M$400, andsin proovi (pikk vatitikk topitakse mõlemast ninasõõrmest ninast suhu – ei ole meeldiv!), magasin tunni fuajee diivanil ja sain teada, et seagripiga siiski tegemist ei ole. Juhhuu!?! Siiski mitte, sest miski mind ju jalust maha niitnud oli.

Seega edasi suundusime emergency room’i. Sellest osast ei mäleta ma suurt midagi, kuna palavik oli nii kõrge ja enesetunne nii vilets, et isegi silmade lahti hoidmine oli liigne pingutus. Vereproov näitas, et valgete vereliblede tase – Formula Blanca Leucocitos Totales – 24.1, norm 4.5 – 11.0 – oli üle kahe korra normaalsest maksimumist kõrgem. Kuna tavalist grippi mul ilmselgelt polnud, kuna nina-kõrvad-kurk olid korras, kahtlustati denge viiruspalavikku. Kuid testid seda ei kinnitanud. Nii otsustaski tikk-kontstel, liibuvates mustades teksastes, läbipaistvas mustas lahtise seljaga topis ja õhtumeigiga kiirabiarst mu 24 tunniks haiglasse jälgimisele jätta, et teada saada, mis mul siis tegelikult viga on.

Mind pandi kohe tilguti alla, peale mida pidin allkirjastama terve paki erinevaid pabereid, kus võis vabalt kirjas olla, et olen täielikult nõus kogu oma lihakeha haiglale annetama ja nad võivad selle osadeks võtta, sest kogu lugu oli hispaania keeles ja mina võimetu isegi silmi lahti hoidma. Samas sain kätte oma nännikoti – haigla logoga sussid, vannimütsi, hambaharja ja –pasta, kraadiklaasi, külmkapimagneti jms. Ja selga vahva tagant lahtise hõlsti. Edasi sõidutati mind röntgenisse, kus pidin peale 30 sekundit seismist ratastoolis peaaegu ära minestama, niiet õde susas mulle kätte nuuskpiiritusega vatitupsu. Ja siis jõudsin ma „koju”.

Palat oli pisike paradiis (mida ma küll esimesel õhtul hinnata ei osanud). Peale privaatpalatite selles haiglas vist midagi muud ei olegi. Mugavuste hulka kuuluvad näiteks wifi, kaabel-TV, nahkdiivan (millel Maarja veetis minuga koos ka esimese haiglaöö) ja tugitool, seinal maal ja nurgas palm, avar rõdu pisikeste palmidega ... Loomulikult ka omaette vannituba koos haigla logoga rätikute, šampooni, seebi jms. Lahkudes avastasin, et riidekapis oli väärtasjade jaoks olemas isegi seiff. Kui kanüüli poleks olnud ja hommikuujumine oleks hinna sees olnud, oleks võinud jääda mulje, et olen SPA-s.

Seadsin ennast sisse ehk kustusin voodisse, kuna peale 2-e 750mg paracetamoli sissevõtmist oli mu palavik 38.6 langenud täpselt 37.7-le. Veel ootamist ja justkui heast unenäost saabusid kohale kaks kõige nunnumat noort meesarsti, keda võib endale ette kujutada – tõelised Cosmo "kuu kompud". Ja hakkasid küsima kõige isiklikumaid küsimusi, millele ma siis Pille abiga usinasti vastata püüdsin. Küsimuse peale alkoholi tarbimise kohta purtsatasime Pille ja Maarjaga kolmekesi naerma. Ja Pille siis püüdis seletada, et jah, seoses pidustustega tüdrukud tõepoolest proovisid pisut tekiilat :D Mille peale mina püüdsin peita oma mustaks lakitud küüsi ja ka arstid ei suutnud muiet tagasi hoida… Siis läks Pille lõpuks koju Marianni järgmise päeva sünnipäevaettevalmistustega tegelema ja Maarja meile kodust asju tooma. Ja just siis külastas mind lõpuks ka minu raviarts doctor Hector Hernandez Cervantes. Diagnoosi osas tal uudiseid polnud, kuid kahtlused olid dengelt mingit sorti kõhutõve suunas liikunud, mistõttu minu järgimse päeva hommiku- ja lõunasöögid möödusid analüüside selguse huvides vedeliku- ja tarretisedieedil.

Kui haiglatoidust enamasti head ei räägita, siis siin oli ka see igati maitsev. Minu puhul siis neil söögikordadel kui mulle seda anti :) Lõunaks keedetud kanakoivad riisi ja keedetud juurviljadega ja puljong röstsaiaga, magustoiduks erinevate maitsetega tarretised, õunad või pirnid, rohkelt teed ja õunamahla, õhtusöögiks maitsvad võikud.

Päeval ja ööl toimetas minu kallal pidevalt 3-4 erinevat õde, kes saatsid mind WC-sse ja duši alla, vahetasid tilgutit (ja hiljem antibiootikuimiannuseid), kraadisid, mõõtsid südametööd, tõmbasid tekki pealt ära, tõid külmakompresse jms. Nimelt õpetab siinne loogika palavikku alandama mitte läbi higistamise nagu Eestis, vaid läbi selle väljakülmetamise – konditsioneer keerati +15°C peale, tekk võeti ära ja ähvardati külma duši alla saatmisega. Brrr… Kogu see tsirkus koos jätkuvate paracetamoli annustega igatahes töötas ja hommikuks oli palavik maas. Kuigi paracetamoli manustati mulle mingitel mulle teadmata põhjustel kuni kojuminekuni. Ja hommikul kell 5 (!!!) saabus laborinoormees vereproovi võtma. Ehmatada kedagi nõel randmes üles on ikka vahva küll, eriti kui inimene kardab nõelu ja süste nii pööraselt nagu mina :D Järgmisel hommikul oli ta peenetundelisem ja tuli kell 6 ...

Hommikul külastas meid järgmine paar nunnusin noori valvearste, kes enda igakülgset abi pakkusid ja tervise kohta pärisid. Muidugi õnnestus neil saabuda just sel hetkel, mil me Maarjaga küünelaki eemaldamisega tegelesime, niiet jää oli jälle murtud... Muidu möödus hommik aga juba arsti ootamise tähe all, kes mulle lõpuks teada annaks, mis mu diagnoos on, kuidas mind ravima hakatakse ja millal ma koju saan. Kui ta lõpuks kella 11 asemel 14 ajal saabus, sain diagnoosiks gastroenteritise ja uudise, et kuna näitajad ei ole ikka veel korras, ei saa nad mind kuidagi koju lubada. Kui keegi mulle täpsemalt eesti keeles seletada oskab, millega tegu, oleksin tänulik. Aga siin on tegemist väga tavalise asjaga, niiet paanikaks pole põhjust :)

Kuna enesetunne oli juba parem ja diagnoos olemas, julgesin ma lõpuks ka koju helistada ja teada anda, et olen ootamatult haiglasse sattunud. Peenetundelisuses mind muidugi süüdistada ei saa, kuna videokõne algas enne kui jõudsin öelda, et ärge nüüd ära ehmataga selle pildi peale, mida taustal näete... Aga õnneks on nad mul kõik kodus tugevate närvide ja hea huumorimeelega, isegi siis kui selliseid uudiseid kell 23 õhtul teatada :) Ja siis hakkasid – lisaks minu püsikaaslastele Maarjale ja Myriamile, kes neil päevil valdava osa oma ajast haiglas veetsid – saabuma teised külalised: Karen ja meie kaasõpetajad Adlin koos oma emaga, Sara, Blancita ja Carmen Julia. Niiet pealelõuna ja õhtu olid meeldiva seltskonnaga sisustatud.

Enesetunde paranedes hakkasin oma olukorraga teisel päeval ka pisut ära harjuma. Julgesin oma tilgutitoruga, my puppy, juba ise ringi liigelda, taasavastasin päev läbi seriaalide vahtimise mõnud jms. Meil tekkis isegi hispaaniakeelsete õdedega vastastikune üksteisemõistmine ja nii mõnigi neist praktiseeris minu peal oma inglise keele oskust. Kuigi teisel õhtul haiglasse üksi jäädes oli ikkagi kuidagi üksik tunne ...

Järgmisel hommikul jõudsid mind lõbustada nii kenad arstid, Pille kui Myriam enne kui Maarja samuti mulle koolist peaaegu sunniviisiliselt seltsiks saadeti ja lõpuks arst saabus. Koos uudisega, et kuigi mul on kõht endiselt lahti ja pisut valus, siis näitajad on lõpuks normis ja palavik all, niiet ma võin nüüd ennast kodus edasi ravida.

Kodus edasi ravimine tähendab 3 erinevate ravimite võtmist ning karmi 7-päevast dieeti, mille jooksul on mul keelatud süüa rasvast või praetud toitu, piimatooteid, happelisi puuvilju jms. Ehk mul on lubatud süüa vähesoolast keedetud või grillitud kana või kala, keedetud porgandit, kartulit, riisi ja röstsaia ning nende erinevaid kombinatsioone. Ja magustoiduks tarretist. Mõttes mõlguvad paregu kanasupp, riisisalat, kanavõileib ...

Suurimad tänud kõigile, kes mu tuju üleval hoidsid ja häid soove jagasid! Eriti aga Pillele ja Myriamile, kes kõik mu mured mõistetavasse keelde tõlkisid ja Maarjale, kes pidevalt mu kätt hoidis :)

Ahjaa ... minu SPA-puhkus läheb kindlustusandjale maksma kokku umbes M$ 10 000.

UMBKEELSETENA VÄIKELINNAS, KUS KONTSAKINGAD OLID ILMSELGELT ÜLELIIGSED.

2009-11-03T17:05:00.007-06:00

Mehhikos on suureks pühaks „Los dias de Muertos“, mis on siis meie mõistes hingede päev, kuid siin on selle puhul suured pidustused – kostüümides inimesed tantsimas maanteede ääres, kodudesse meisterdatud altarid, kuhu kinnitatud surnute pildid ning jäetud toit hingedele, julgemad isegi veetmas öid surnuaias.

Kuna me soovime siin üle kõige saada osa Mehhiko traditsioonidest, siis meie host Enrique otsustas meid saata Hidalgo osariiki väikelinna Huejutlasse (200 000 elanikku), kus pühasid pidavat suurejooneliselt tähistama. Ega meid päris omapäi sinna ka saadetud, sest Huejutla on täis Enrique sugulasi ning meie giidiks pidi saama tema nõbu Alfredo, kes on 20-aastane noormees, kes aasta Soomes praktikat teinud Rotary kaudu nii et eks siis Enrique arvas seega, et meil on palju ühist. Üks väike detail muidugi oli ka kogu selle asja juures, mis reisi väljakutsuvaks tegi – nimelt keegi Enrique sugulastest ei räägi inglise keelt.

Huejutla muidugi asub imeilusas kohas – ümbritsetud rohelusest, mägede jalamil. Nii et selline õdus väikelinn, kus linnaväljakule oli üles sätitud rida laudu Mehhiko käsitööga, kust ka meie endale nii mitmedki esemed soetasime. Eriti meeldis meile see, et saime ööbida hotellis linnaväljaku ääres ning kõikide meie kulutuste eest ei pea meie midagi maksma.

Nii et esialgu tundus ju kõik vägagi meeldiv ning meid valdas suur ootusärevus, mis lõpuks asendus hirmuga keelebarjääri ees ning järk-järgulisele mõistmisega, et mingit suurt agendat meie reisiks küll pole. Pärast Alfredoga saadetud sõnumit, et sooviksime kindlasti näha linna ja pidustusi, tuli sõnum vastu, et kas tahate juua viina või õlut, millest lõpuks jõudis ta järeldusele et tahame tekiilat, kuigi enda arvates ütlesime, et tahaksime süüa midagi mehhikopärast.

Asi tundus olevat nagu pimekohting, kuna me polnud kunagi seda Alfredot näinud ja eks teatud eelarvamus sõnumite tõttu meil temast juba tekkis. Igal juhul pärast 40 minutist hilinemist jõudsid meieni kaks noormeest oma suures truckis, kelle roosaka särgi rinnaesine oli pooleldi lahti nööbitud, kust siis helkisid vastu kuldsed kaelaehted ning silmatorkav oli ka karvane rind koos pehme polsterdusega. Kohalikud kunnid ütleksin, sest nagu hiljem välja tuli, siis suurem osa linnast (hotellid, restoranid, bensiinijaamad) on Alfredo perekonna omanduses, nii et pole siis ime, et noor perepoeg käitus justkui kohalik parun.

Nuh aga ega meil polnud ka enam tagasiteed. Esimese poole tunni jooksul suutsin ma peaaegu oma kogu hispaania keele sõnavara ära kasutada ning asi ei tundunudki nii hull, kuni meile visati näppu pudel tekiilat. Poistele tuleb aga au anda - joomise jaoks polnudki valitud lihtsat karjamaad või tänavakivi, vaid basseiniga peokoht, kus me olime muidugi ainukesed. Arvasime siis naiivitaridena, milleks Mehhikos muutunud oleme, et natuke tekiilat ei tee enne pidudele minekut halba ja nagu alati räägitud, siis kaovad ka keelebarjäärid, kuid kiirus millega me tekiilat ammutasime, oli metsik, mistõttu meie jaoks lõppes pidu väga kiirelt ning loomulikult mingitele pidustustele me sel õhtul ei jõudnud. Seega kogu Mehhiko kultuur leidus meie jaoks vaid tekiilapudelis ja järjekordses tõdemuses, et mehhiklaste peale ei saa kindel olla.

Ka järgmisel päeval olime sunnitud kasutama Alfredot oma giidina. Sõitsime siis kolme inimese jaoks mõeldud trucki esiistmel neljakesi – mina ja Kristiina litsutud kahe noormehe vahele, kes eriti Kristiina peale suud vesistasid. Õnneks oli vaade autost mägedele ja väikestele hüttidele tee ääres niivõrd maagiline, et suutsime korraks ka unustada oma ebameeldivad kaaslased. Suundusime San Felipesse, kus toimus justkui kauboide kokkutulek. Inimesed ratsutasid tänavatel autode asemel hobustega ning hobuseid oli kohati rohkem kui inimesi. Kokkutulek oli väga muljetavaldav, sest naised olid end üles löönud, et hobuste seljas elegantsed välja näha, mehed kandsid kõik kauboimütse ning ruudulisi kauboisärke.

Esimesed 30 minutit olid huvitavad, kuid järgmised 4 tundi olid justkui piin, sest vestlust nendega arendada me veel! vähese keeleoskuse tõttu arendada ei saanud. Meid viidi sööma Alfredo vanaema juurde, kus Kribu tutvustati kui tema tüdrukut ning teiselt noormehelt sai ta pühendusega armastusloo. Loomulikult andsime noormeestele teada, et tahaksime tagasi minna et keskväljakul pidustusi näha, kui nagu meie saaga ette nägi, siis sinna jõudsime juba pidustuste lõppedes. Oh well, bad luck või mis?!

Õhtul muidugi suudeti meid korra veel positiivselt üllatada, sest keset Huejutlat oli Alfredo järjekordse nõbu rantšo, mis oli justkui väike paradiis keset linnakära. 40 hektariline maa ala mägisel maastikul, hobustega ning tähistaevaga. Muljetavaldav oli see küll, kuid olime kogu sellest edvistamisest, ebameeldivatest kommentaaridest ning tähelepanust ning hispaania keele purssimisest niivõrd väsinud, et lõpetasime oma õhtu varakult ära ning läksime hotelli jättes noormeestega jahedalt hüvasti.

Seega otsustasime pärast seda nädalavahetust, et mehhiklastega koos ei tee me enam plaane ning nende peale lootma ei jää ning Enriquel ei lase me end enam kellegagi kokku viia. Ning kui lähme Mehhiko mõistes väikelinna, siis ei ole mõtet kaasa võtta oma piduriideid:D

Saime aga oma tordile hommikul Huejutlast Tampicosse reisides lisaks veel kaks kirssi. Esiteks sai Kristiina armastusest nõretava kirja Alfredolt, kus noormees talle igavest armastust vannub ning teine kirss ja väga hapu oli see, et Kristiina sattus haiglasse, kuid muretsemiseks pole põhjust. Haiglakogemusest kirjutame juba järgmises postituses.

2 KUUD MEHHIKOS

2009-10-21T22:26:00.003-05:00

Suur soov jätkata oma esimesel kuul alustatud videotraditsiooni nagu näha pole õnnestunud. Samas tuleb meile aga au anda, sest tegelikult tegime video kohe pärast 2 kuud, aga erinevatel põhjustel jäi see poolikuks. Seetõttu üritasime samas kohas üles võtta vol 2, kuid avastasime alles nüüd, et sügisene tormituul on varjutanud meie hääled.

Samas on need pisikesed videokatked koha tõttu ja mõningate külaliste olemasolul põnevad, mistõttu otsustasime need siia ikkagi panna ja näidata kasvõi kübetki meie teisest kuust Mehhikost.

JA PEAN ÜTLEMA, ET MAAILM ON VÄIKE!

2009-10-11T23:04:00.006-05:00

Võimalik, et teile ei tule üllatusena, kui ütleme, et siinses Mehhiko väikelinnas (pannes Tampico Eesti konteksti, elame Türil) elab veel eestlasi, sest ilmselt on paljud oma nahal tundnud, kui väike tõepoolest maailm on. Kuid meie jaoks oli ikkagi siiski pisut üllatusmomenti selles, kui kohtusime hiidlannaga Mehhiko väikelinnas.

Enne Mehhikosse tulekut mainis Enrique ähmaselt miskit, et selles linnas on tal eestlannast tuttav. Pärast erinevatelt inimestelt kuuldud jutte tekkis lugu lõpuks sellest, kuidas see naisterahvas on hoopis eestivenelanna, kes eesti keelt ei räägi. Nii et mingi hetk unustasime selle seiga hoopiski.

Paar nädalat tagasi õnnestus meil aga kohtuda Pillega (täitsa Eesti nimi eksole?!), kes on Hiiumaalt pärit, õppinud Tartus juurat ning kes juhtus Mehhikosse Tampicosse elama juba 10 aastat tagasi, kui pärast Jaapanis magistrikraadi omandamist tuli seal oma tulevase mehhiklasest abikaasaga kohtunud eestlannal otsustada, kas Eesti või Mehhiko. Otsustati Mehhiko kasuks, kuid hea meel on tõdeda, et Eestit külastatakse igal aastal ning Eesti juuri pole unustatud. Eriti heaks näiteks on see, et Pille noorem laps Mariann (5.a) räägib eesti keelt. See oli täiesti üllatav ning ülendav, kui täiesti suvalises Mehhiko bensiinijaamas, kus Pillega enne tema rantšosse minekut kohtusime, saime rääkida eesti keelt veel 2 inimesega peale teineteise. Hetkel on Pille siinses eraülikoolis õppejõud andes loenguid majandusteemadel.

Ühel pühapäeval Pille rantšos jätkus juttu meil tundideks. Oma kaasmaalane, kes on kogu kultuurišoki juba läbi elanud ning tunneb väga hästi kohalikku kombestikku, kohalikke ning samal ajal teab ka kõige täpsemalt, milline on meie kultuuritaust ning harjumused, võrdluspinnad, on väärtuslik juhendaja, et siinse eluga hästi ja siinseid tavasid järgides hakkama saada. Nt kui meie mehhiko sõbrad üritasid meile selgitada, mis sorti liha on barbacoa, siis viisakusest manasime teatud ettekujutuse silme ette, aga ega aru väga ei saanud. Pille ühest sõnast, mis oli siis „süldiliha“ tekkis kohe õige ettekujutus.

Vaade rantšos

Saime kasulikke õppetunde teemadel, mis teemad on nö tabud seltskonnas, mis on peamised erinevused mehhiklaste ja eestlaste vahel, mis teema siis on nende Mehhiko lubadustega (teema mis on siiamaani igapäevaselt väga intrigeeriv). Siinkohal oli ka Pillel naljakad juhtumised tema esimestest päevadest Mehhikos, kus eestlasele kohaselt haarad kinni vestluse käigus üles visatud lubadusest „Homme lähme matkama“, mis siis Pille ka järgmisel hommikul varakult matkariided selga ajama pani, kuid tema abikaasale nalja valmistas, kuna see oli ju vaid jutu jätkuks mainitud sõnakõlks, ning esimese väärtusliku õppetunni mehhiklaste lubaduste kohta andis.

Kui Eestis läheb inimeste usaldamiseks ja enda nendele avamiseks pikalt aega, siis olles välisriigis on olukord hoopis teine ning kohtudes oma kaasmaalasega, tunned justkui kohe, kuidas sa teist mõistad ning kuidas teil on niivõrd palju ühist ainuüksi seetõttu, et olete samade juurtega.

Pille abikaasa on Tampicos 5 restorani omanik, millest kahte on meil õnnestunud ka külastada. Üks neist on siis Mehhiko restoran „El Callejon de Milagros“, kus sõime oma elu esimesed täidisega chilled ning maitsesime 14st erinevast margariitast seekord vaid viit.

Teine külastus viis meid Jaapani restorani El Budai, mis Pille ja tema mehe Jaapaniaegse unistusena nüüd lõpuks tõelisuseks on saanud. Restorani miljöö ning interjöör oli väga huvitav ja hubane, pisut lounge’ilik. Hiiglaslik kuldne Buddha kuju lisas kohale erilist vürtsi. Aga loomulikult oli õhtu kirsiks väga maitsvad ning rikkalikud toidud. Jaapani köögiga kokkupuude piirdus meil enne seda õhtusööki vaid sushiga, kuid nüüd sai see lisa miso, sake, väga maitsva tursakala jm näol. Mind lähemalt tundvad inimesed ilmselt imestavad, et ma kõike seda sõin, sest enne Mehhikot olin ma ikka väga konservatiivse toidumenüüga. Aga mu isa heameeleks on nüüd on mu toidumaailmapilt kohe kindlasti avardunud.

RETSEPTINURK: KUIDAS VALMISTADA MOLLETESID JA PUNAST SALSAT

2009-09-29T22:12:00.009-05:00

Molletede suhtes olime me ülimalt skeptiliselt meelestatud, sest see tundus nagu üks pisut teistmoodi ... võileib. Peale proovimist olime sunnitud oma sõnu sööma, sest, oo, millise võikuga molletede näol tegemist on :)

Vaja läheb:

Molletede jaoks:

saia (parim Eesti alternatiiv ilmselt pisemad ciabatad või ilma juustuta pikukesed või muud krõbeda koorikuga pagarileti saiad)
võid
oapüreed
sinki
juustu (siin molido, Eestis mingi valge soolane murenev kitsejuust, näiteks ricotta)

Molletede katteks ja kõrvale:

tomatit
avokaadot
sibulat
hapukoort

Salsakastmesse:

1 kuivatatud chipotle tšilli kaun
1 pisem tomat
¼ suurest sibulast
½ klaasi vett
½ spl soola

Valmistamine:

Molletede valmistamiseks tuleb sai pooleks lõigata, mõlemad pooled ennast tagasi hoidmata võiga määrida ning seejärel oapüree kihiga katta. Sinna peale sink ja siis murendatud juust. Ja siis kogu lugu 20 minutiks ahju. Kraade ei oska öelda, sest siin on kõigil gaasiahjud :)

Punase ehk chipotle tšilli- ehk salsakastme valmistamiseks tuleb pliidil (eelistatult gaasipliidil) keskmisest pisut suurem kogus õli kuumaks ajada, lisada sinna neljaks lõigatud pisem tomat koos koorega ja see mõlemalt poolt kergelt praadida. Siis juurde terve ¼ suuremast sibulast ja 1 terve kuivatatud chipotle tšilli kaun (koos saba ja sarvedega). Praadida suurel kuumusel veel 3-4 minutit. Ja siis kogu see kuum segu blenderisse, lisades sinna juurde pool klaasi (või pisut vähem) vett ja pool supilusikatäit soola. Ja ongi valmis! Ka meie olime vägagi üllatunud, et see just nii käib (rohelise ehk jalapeño tšilli salsa retsepti lisasin tostadade valmistamise postituse juurde ja selle valmistamine on veelgi ... veidram).

Samal ajal kui molleted ahjus on, jõuab lisaks salsakastme valmistamisele just parasjagu tükeldada pisut tomatit, sibulat ja avokaado, asetada see kausikestesse ja katta laud.

Meie oleksime mollete-sõltlased, aga õnneks pole meil kodus ahju ...

RETSEPTINURK: KUIDAS VALMISTADA CHILAQUILESID

2009-09-29T21:54:00.004-05:00

Chilaquiled on toit, mis paneb vaimustuma kohalikud mehed. Vast selle pärast, et see on miski, mille valmistamisega nad ka ise hakkama saavad. Meie emotsioonid jäid pigem tagasihoidlikuks. Ent proovida tasub, kuna ka Eestis peaksid kõik koostisosad või ligilähedased alternatiivid saadaval olema.

Kogused 4 inimesele

Vaja läheb:

½ suurt sibulat
kanafileed või sinki+viinereid (moodustab toidu massist u kolmandiku)
tortillasid (pehmeid, alternatiivina sobib ka õhuke lavašš, toidu teine kolmandik)
tomatipastat (1 pakk ehk u 200 grammi)
juustu – siin oaxaca juust, Eestis kõige lähem vaste ilmselt Pikniku juustupulgad
soola
1 suur avokaado
½ laimi
½ jalapeño tšilli kauna (eestlase maitsele peaks piisama poolest, julgemad võivad ka terve kauna panna)
oapüreed

Valmistamine:

Ideaalis valmistatakse chilaquilesid wok-pannil kuid meie saime ka tavalise panniga hakkama. Esimesena läheb pannile hakitud sibul. Seejärel tükeldatud kanafilee või singi-viineri segu. Meie proovisime singi-viineri versiooni, aga kana oma on vast maitsvam. Kui kana enam-vähem valmis, lähevad juurde tortillatükid ja tomatipasta. Siis on õige aeg kogu toitu pisut soolaga maitsestada. Seejärel lisada juustutükid. Kui juust mõnusalt ära sulanud, ongi toit valmis.

Kõrvale tuleks valmistada avokaadokreem soola, ½ värske ja peeneks hakitud jalapeño tšillikauna ja laimimahlaga ning oapüree. Taldrikule tuleks kõik need kolm osa asetada eraldi ja siis söömise käigus iga ampsu juures kõiki kolme omavahel segada.

¡Viva Mexico! ehk Mehhiko iseseisvuspäev 16. septembril

2009-09-23T17:48:00.006-05:00

Mehhiko iseseisvuspäeva tähistatakse 16. septembril kui aastal 1810 Miguel Hidalgo y Costilla Mehhiko iseseisvusliikumise algatas ning riigi Hispaania võimu alt vabaks kuulutas.

Meie ootused Mehhiko iseseisvuspäeva osas olid juttude põhjal juba saabumisest alates üles kruvitud. Lubati sombreerosid ja suurt pidu ...

Juba paar nädalat varem hakkasid tänavanurkadele tekkima rahvusmeeneid müüvad letid, kust võis osta kõike, alates rohe-valge-punastest pasunatest-trummidest parukate, kõrvarõngaste, peapaelade ja laste kleidikesteni välja. Samuti sai piduehtesse raekoja hoone ning meie klassiruumide stendid ja uksed.

11. septembril käisime 5 kooli õpetajatele korraldatud iseseisvuspäeva auks korraldatud peol, kus õppisime lauakaunistamiskunsti, kohalikke tantse, saime sombreerosid kandvate meestega pildile ja esitlesime esmakordselt oma rahvuslikke kleidikesi.

Kuna 16. september oli vaba päev, tähistati iseseisvuspäeva koolis 15. septembri hommikul. Koolihoovi kogunemise ajal seati üles õhupallidest vanikud ning muu sümboolika, suunati lapsed klasside kaupa kahele poole ümber hoovi ja pidulik, ent meeleolukas aktus võis alata. Iga tähtpäeva eeskava eest vastutab üks klass, sedakorda siis kõige vanemad ehk kuuendikud. Liputseremooni ja Mehhiko ning Tamaulipase hümnide laulmise hetked olid tõeliselt pidulikud ja ülevad. Ning nagu näha, oli kava ka muus osas äärmiselt meeleolukas. Kostüümid polnud siiski vaid antud veerandtunni tarvis valmistatud :) Peale „aktust” võistlesid kuuendikud sama kavaga linna keskväljakul ka veel teiste koolidega ning – võitsid!

Peale sellist pidulikkust ja aupaklikkust ootasime õhtult palju. Olime kuulnud, et raekoja rõdul toimuval tseremoonial loeb meer ette Mehhiko iseseisvusmanifesti Grito de Independencia, helistab kella ja hüüab ¡Viva Mexico!, millele rahvas vastab hüüdega ¡Viva!.

Tüüpiline mehhiklane tähistab iseseisvuspäeva eelõhtut ehk 15. septembrit suure peoga. Olenevalt eelistusest pidutsetakse sõpradega kellegi juures kodus, klubis-pubis-baaris-restoranis või siis linna keskväljakul. Saime küll kutsed ka kahele erapeole, kuid lõplik valik langes erinevate juhuste kokkulangemise tõttu siiski suurima melu ehk keskväljaku kasuks. Olime kohale juba kell 22, kuna olime tseremoonia toimumise kellaajast valesti aru saanud :). Need olid kõige palavamad minutid meie senises elus, kuna rahvamassis puudus igasugune õhu liikumine ning palavus oli hingemattev. Saime võimaluse nautida eriliselt mitmekesist esinejate plejaadi, kuhu kuulisid nii hetke populaarseima reggaeton’i loo saatel tantsu vihtuvad paarikesed kui mariachi-bänd. Raekoja rõdul toimus kogu selle tunni jooksul samuti vilgas tegevus – peole kutsutud VIP-id käisid oma telefonidega alla kogunenud rahvamassi pildistamas.

Pisut enne 23 mängiti makilindilt hümni, millele keegi suurt ei reageerinud. Siis ilmus rõdule meer, kes ütles paar sõna, helistas kella, lehvitas lippu ja hüüti ¡Viva!. Kogu tseremoonia sai oluliselt kiiremini läbi kui me eales arvat oleks osanud, kestes kokku vast 5 minutit. Samas melu ja tõelist „ma olen osa kohalikust kogukonnast” tunnet kogesime täie raha eest :)

Seda, et järgmisel hommikul ka iseseisvuspäevale pühendatud paraad toimub, ei olnud meile keegi maininud, niiet selle magasime me sõna otseses mõttes maha – jõudsime sõprade pisikesel katusepeolt koju alles 6.30 hommikul... Aga novembris pidi suurem paraad tulema, ehk läheb siis õnneks :)

Ja seda, kuidas muu Mehhiko lisaks kellahelistamistseremooniale iseseisvuspäeva tähistab, me tegelikult ei teagi, kuna telekas ei tööta ja kohalikke lehti me Internetist ka ei loe :)

MEHHIKO LIIKLUSKULTUUR VÕI PIGEM KULTUURITUS?

2009-09-17T07:01:00.005-05:00

Olgugi, et öeldakse, olles teises kultuuris tuleks omaks võtta selle kultuuri traditsioonid. Arvan, et teeme õigesti, kui siiski hoiame kinni oma tõekspidamistest, mis kehtivad liikluse kohta ning üritame vähemalt oma sõpradele neid tutvustada ja loota sellele, et vähemalt meiega koos olles nad austavad meie põhimõtteid.

Oma esimestel päevadel saime juba aru, et jalakäija ei ole siin väga keegi. Nimelt kõnniteed ei ole just kõige paremas korras, tihtilugu neid ei olegi rääkimata siis jalakäijatele mõeldud valgusfooridest. Seetõttu tuleb orienteeruda autode järgi, mis tihtilugu on meile siiski toonud väga ohtlikud olukorrad eriti ületades 9-realist maanteed.

Mehhiklased ei ole saanud veel aru, miks autodesse on paigaldatud turvavööd, sest neid üldiselt ei kasutata (tagaistmel neid kas üldse pole või on need kuidagi kasutamiskõlbmatult istme taha/vahele surutud). Mõned nahaalsemad taksojuhid on ka esiistmetel turvavööd oma autodest eemaldanud, nii et järgi on vaid kinnituskohad.

Peale turvavöö funktsiooni mittetundmisele, ei tundu juhid ka aru saavat suunatule kasulikkusest. Seda praktiliselt ei kasutatagi, mis selgitab, miks enamikel autodel on küljed ära mõlgitud. Kui Eesti ajalehes oli just artikkel sellest, kas lubada punase tule alt parempööret või mitte, siis siin tehakse seda ja mitte ainult parempööret.

Näide taksost, kus päikesekaitseks on akna ette tõmmatud T-särk.

Drink & drive on midagi, mida pea iga eestlane taunib. Siin aga on üllatav inimestel kuulda, et isegi ühe õllega ei istu me autorooli. „That’s only ONE beer“ kõlab õigustuseks alati kui sellest juttu teeme. Seega õhtuti on pea kõik „Reggeatoni rannas“ päris arvestavas joobes. Huvitav on see, kuidas joobeaste kindlaks tehakse – sa pead lihtsalt politseinikule näkku hingama (väike chilli tapab aga kogu alkoholi su hingeõhust) ja kui ta su hingeõhus tunneb alkoholi, lähed jaoskonda ja puhud juba alkomeetrisse. Ahjaa…aga korruptsioon lokkab ju ka, nii et isegi kui lõhnad on üleval, siis võid politseile vaid 300 peesot anda ning oledki vaba.

Eestis on autodokumentides kirjas, kui mitu inimest sul võib autos korraga istuda ja naljalt üle 5 seal ikka istuda enamasti ei tohi. Siin aga topitakse auto nii täis kui vähegi võimalik kui selleks vajadus peaks tekkima. Seetõttu oleme meiegi mitmel korral jaganud tagaistet 2-3 inimesega (ühel korral oli selleks 3 vähe pikemat ja suuremat kasvu noormeest). Ebamugav ta ju on, aga samas oleme kokku hoidnud päris mitu korda 11 peesot ja vältinud sõitmist takso või bussiga ja nuh kui kõrvale jätta asja ohtlikkus, siis on see omamoodi humoorikas (viimati saime niimoodi mereväelaste autos sõidu kinno, kusjuures noormehed ei rääkinud inglise keelt). Juhul kui aga su auto ikkagi mahuta kõiki autosalongi ja sul juhtub olema lahtise kastiga autod, siis loomade ja kauba asemel on lastiks su oma perekond. Mõned edumeelsemad on aga plastikust aiatoolid kasti pannud, et oleks vähe inimlikum istumine.

Ülevaatust kui sellist siin riigis ilmselt ei eksisteeri, sest tihtipeale on tunne, et käigukast laguneb kohe-kohe ära. Aga ilmselt ka seetõttu on siin autoremonditöökodasid nii palju nagu seeni pärast vihma.

Ja siis veel mõningad pisemad tähelepanekud nagu – taksomeetri puudumine, bussipeatuseks on iga tänavanurk või koht tänaval, kus inimene oma käe üles tõstab (ääretult mugav), peatutakse täiesti suvalises kohas k.a. keset tänavat kui su taga on rida autosid lülitades sisse ohutuled.

Buss peatumas täiesti suvalises kohas

Asjaolu, mis peaks selgitama, miks liikluses asjad nii toimivad, on nimelt see, et siin saab endale load osta 500 peeso eest, mis tähendab, et sa ei pea enne tegema läbi kuude pikkust autkooli. Seega kui midagi tahaks siin riigis muuta, siis peaks alustama liikluskasvatusest lubade omistamisel.

RETSEPTINURK: KUIDAS VALMISTADA TOSTADASID

2009-09-16T16:54:00.013-05:00

Tostadadest on kujunenud üks meie siinseid koduseid lemmiktoite, sest nad on maitsvad ja lihtsad valmistada.

Vaja läheb:

- 1 pakk krõbedaid maisitortillasid

- 1 purk oapüreed

- salatit

- veiseliha

- soolast valget juustu (Eestis kõige sarnasem ilmselt ricotta juust)

- hapukoort/maitsestamata jogurtit

- salsakastet

Valmistamine:

Kõva krõbe maisitortilla katta sooja oapüree kihiga. Meie eelistame mustade ubade püreed. Kui seda Eestis poest ei leia, võib proovida ka oakonservi blenderis purustada. Järgmine on liha kiht. Tostadades kasutatakse keedetud veiseliha, mis kahvliga peenikesteks ribadeks harutada tuleb. Liha peale lähevad hakitud salatilehed, soovi korral ka pisut avokaadot või tomatit. Selle peale soolane valge juust, Eestis ilmselt ricotta juust (või midagi sarnast). Kõige peale teelusikatäis (või vähem) hapukoort/maitsestamata jogurtit ning paar tilka tulist salsakastet.

Jalapeño salsakastme valmistamine (kellele jalapeño lahjaks jääb, võib selle asemel kasutada serrano tšillit :)

Keeta 4-8 tšillikauna. Panna need blenderisse koos vee, soola, sibula ja soovi korral avokaadoga. See segu praadida pannil kuumas õlis ja ... valmis ta ongi :)

Kui tostadasid Eestis valmistada proovite, siis jagage oma kogemusi koostisosade leidmise osas kommentaarides ka, eks!

P.S. Meie Picasa Mexican food täieneb pidevalt uute piltidega!

MEIE 1. KUU

2009-09-09T16:09:00.003-05:00

Nüüdseks on möödunud meil Mehhikos juba üle 1 kuu. Otsustasime, et iga kuu möödudes teeme video, et rääkida sellest, mis see kuu aega meie jaoks on tähendanud ja räägime ausalt ja avalikult sellest, kuidas meil siis tegelikult läinud on.

Juba esimese kuu videos on näha, et võib-olla ei olegi siin meil kõik nii ideaalne nagu on võibolla jäänud mulje:D

LOOK! IT'S ERNIE!

2009-09-05T12:52:00.002-05:00

Ilmselt on armas lugeja juba aru saanud, millised mu tunnid välja näevad ning mis on mu suurimaks väljakutseks õpetamisel.

Sel aastal on aga ka siinsetel lastel ees uus väljakutse – kolmanda õpikuna on neil vaja läbi saada lugemismaterjal "Selections". Et see võimalikult valutult toimuks ning nendes lugemise osas huvi tekitada lasin käiku minu ema raudvarast tuntud Charlie. Käpiknukk, kes on juba soliidses härrasmehe eas, kuid kes truult teenib nüüd minu huve. Kuna Eestist kaasa võetud „Jazz Chantsi“ hulgas leidus üks lugu „Ernie“, siis sai Charliest Ernie. Igal juhul kui Ernie õpetaja laua alt nähtavale ilmus oli lastel rõõmu kui palju ning nende silmad särasid. Asjaolu, et Ernie räägib vaid inglise keelt ning lastega, kes lugeda tahavad, pani kõik lapsed lugeda tahtma. Vaatab siis kaua Ernie maagia töötab:)

Vaikuse saavutamiseks olen üritanud meelde tuletada ja uurida erinevaid võtteid. Mariselt sain teada, et tema oma tundides kasutab nö Rooma võtet, kus lastega lepitakse kokku, et kui õpetaja tõstab käe üles, on klass vait. Proovisin seda, kuid nii hästi see ei toiminud, kuna ka lapsed tõstsid käe üles ning siis oli keeruline aru saada, kas ta tahab midagi küsida või pigem jäljendab mind.

Olen proovinud ka seda, et räägin normaalsel häälel (tavaliselt kasutame ikkagi natuke valjemat häält kui tavalises kõnelemises) ja kordan ühte ja sama lauset mitu kuni mitukümmend korda. See ikka üldse ei mõjunud.

Proovisin ka siis AIESECarite peal levinud võtet vaikuse saavutamiseks (pöial otsa ette ning kui teisel see nii pole, siis võid teda õrnalt otsa ette patsutada selle eest) ja see töötabJ Selle võtte on käiku lasknud ka minu kaasõpetaja ning see toimib mõlema puhul.

Siinkohal küsikski lugejalt, mis meetodeid oleks võimalik veel kasutada, et vaikust või laste töölepanekut saavutada?

MAARJA ESIMESED DILEMMAD ÕPETAJAAMETIS

2009-09-05T12:49:00.001-05:00

2 nädalat õpetajana on möödunud justkui silmapilk. Mulle meeldib õpetaja ameti juures, et igav ei hakka – iga päev on uus materjal, uued olukorrad ning klassid on ettearvamatud (eelmise päeva hea klass võib muutuda täiesti võimatuks ja vastupidi). Seetõttu tundub eneseirooniana minu koolieelne paanitsemine, kuidas on küll võimalik, et nad minuti pealt paika ei pane, mis tunnis saama hakkab. Olen aru saanud, et see lihtsalt ei ole võimalik, kuna aeg saab tunnis hoopis uue tähenduse.

Kui esimestel päevadel tundsin end kohmetult kui pisike rüblik minu juurde jooksis ja nuttis või kui ta tuli lihtsalt mind kallistama, siis nüüd on see niivõrd omane ning tunnis ette tulevad käemusitamised on justkui midagi tunnile omast. Olgugi, et nutvad lapsed korraks külvavad paanikat, sest keeleoskamatuna neid lohutada on ääretult raske, kuigi imesid teeb lihtsalt nende pea silitamine või siis „trips-traps-trulli“ mängimine (siin on selle nimeks gato ehk kass – ei tea, kus see paralleel peitub) Samas ei ole nende nutmise taga pelgalt lastevahelised togimised vaid pigem kooliärevus, mis juba 5-6-aastased on viinud seisundisse, kus kardetakse teha vigu.

Nüüd võib küll öelda, et Mehhiko-eelne ettekujutus minu rollist, on ikka oluliselt erinev sellest, mis tegelikkus on. Mul on klassis 5 ja 6-aastased, kellest pooled ei oska lugeda, kirjutada ning kellele 5-minutiks pingis istumist tundub liig mis liig. Igapäevaselt maadlen vaikuse saavutamise, laste motiveerimisega tahvlilt ülesande vihikusse mahakirjutamise kiirendamiseks ning et selgitada asju nii lihtsalt kui vähegi võimalik ja nii mitu korda, kuni lõpuks midagi hakkab koitma.

2 nädala jooksul olen oma lapsi tundma õppinud – tean, kes on need „teravad pliiatsid“, kes on need, kes on pisut nürid, kuid vajavad natuke teritamist, ning kes on pliiatsid, kellel süsi on murdunud. Nende puhul proovid nii hea (saad kleepega, kui esimeste seas lõpetad) kui halvaga (ähvardamine Miss Lulu ja Mister Israeli või direktori juurde minekuga), aga miskit ei tundu mõjuvat. Teda ei motiveeri isegi see, et tema käitumine jõuab ühel või teisel moel vanemateni. Seega ongi mu dilemma, kas olla nendega veel karmim või pigem patsutada õlale ning naeratada lootuses, et ta siis vähemalt õpetaja soosingu saavutamiseks hakkab end liigutama?

"Minu rüblikud 1B klassis"

Lugesin hiljuti Artur Taevere artiklit „Iga laps suudab“, mida neid püsimatuid ja tundi segavaid lapsi jälgides oma peas analüüsin. Seetõttu on tihti mul tunne, et äkki lihtsalt õpetaja ei mõista neid. Äkki nendes lastes on peidus varjatud anne või õpivad nad muud moodi paremini või on siiski tegu distsiplineerimatusega ning neid ongi vaja korrale kutsuda? Samas ei ole siinne koolikeskkond kindlasti laste muid andeid arendav või väljaselgitav, kuna erinevaid aineid nagu muusika, kunst, sport neil lihtsalt ei ole. Nii et ainus, mille järgi mõõdetakse laste andekust, on see, kuivõrd hästi oskab ta lugeda, kirjutada ning õpib sõnad ära.

Mind teeb murelikuks asjaolu, et nende püsimatute ja lärmakate laste tõttu kannatavad tublid õpilased, kes teevad oma ülesande kiiresti ära ning siis peavad teisi lihtsalt järgi ootama. Seega on minu dilemmaks alati, kas kasutada oma aeg selleks, et istuda aeglase lapse kõrval ja tallenäpuga järge ajades või täht-tähe haaval tahvlilt sõnu öeldes jõuda vähemalt sinnamaale, et ta on miskit oma vihikusse kirja saanud, või pigem teha lisaülesandeid ning esitada väljakutseid andekamatele lastele, et nende potentsiaali enam ära kasutada? See aga viib järgmise probleemini – nimelt muutuvad siis käärid laste arengutasemete osas veelgi suuremaks. Siinkohal tundub vägagi kohane katsete või testide alusel klasse moodustada, et laste tase oleks ühtlasem, mis tagaks enamike laste õppimise vastavalt oma tempole.

Minu eesmärgiks siia tulles oli näha laste rõõmu õppides ning samuti, et selle rõõmu juures ka neile miskit selgeks teha. Seetõttu on mu rõhuasetus tundi ette valmistades olnud erinevate põnevate võtete leiutamine, kuidas neid näiteks paaridesse jaotada, kuidas neile värve õpetada jne et mitte kasutada iga tund sama vana võtet – tahvlilt maha kirjutamine ning 5 korda sõnade kirjutamine vihikusse. Need tunduvad lastele rohkem rõõmu pakkuvat, kuid on aeganõudvamad ja enamike mängude jaoks ei ole lapsed veel valmis oma arengutaseme tõttu. Seetõttu tihtipeale olles ette valmistanud rida huvitavaid mänge, piirduvad tunnid ikkagi vaid traditsioonilise tahvlilt kirjutamisega, sest muuks aega ei jätku.

Olgugi, et osad päevad on väga rasked ja tundub, et sa ei jõua mitte kuhugi, siis rõõm sellest, kui tuleb mõni laps, kes oskab väga hästi lugeda või on saanud etteütluses 10 puntki 10st, toob rahulolu hinge ning päev lõpeb ikkagi positiivsetes toonides:)

CASCADAS DE MICOS

2009-09-05T12:47:00.000-05:00

MEIE KOOL

2009-08-27T07:07:00.005-05:00

Pärast paar päeva kestnud võitlust internetiga, on lõpuks üles saanud ka video koolist, kus me nii õpetame kui elame.

NB!NB! videost on näha ka meie koolivormi, mille suhtes enne Mehhikot valdas meid suur hämming ja vastakad tunded. Ütleme nii, et tunded selles osas muutunud ei ole, kuigi tuleb tunnistada, et hommikul jääb ära riietevalimise stress, mistõttu on võimalik mõned minutid kauem magada. Kuid palav see riietus on ja märg selg alates esimesest tööpäeva minutist on garanteeritud.